Devil May Cry HD Collection teeb klassiku PC peal lõpuks mängitavaks

Klassikalise hack and slash mänguseeria Devil May Cry esimesed kolm osa jõudsid 13. märtsil HD Collection näol Xbox One’i ja PS4 peale. Lisaks on inimestel võimalik neid märuližanri meistriteoseid kogeda ka PC peal. Olles seeriat kolmanda peatüki halvast arvutiversioonist alustanud, olen ma väga õnnelik, et see mängutriloogia lõpuks Steamis kättesaadaval on. Kuidas on arvutiversioon sel korral õnnestunud?

PC-versioon on suhteliselt keskpärane ja seda suuresti seetõttu, et tegemist on ümbertöödeldud konsooliversiooniga. Devil May Cry HD Collection tuli esialgselt välja 2012. aastal PS3 ja Xbox 360 peal ning kahjuks pole Capcom antud 6-aastase kogumikuga palju teinud… peale selle, et 720p resolutsioon on nüüd 1080p peale tõstetud. Mäng näeb seega sutsu teravam välja, aga kahjuks algse kogumiku probleemid on ikka alles.

Pealmiseks mureks on paljude vanade PS2-aegsete elementide taaskasutus. Capcom ei ole mängusiseseid menüüsid üldsegi ajakohastanud, mistõttu need on 4:3 kuvasuhtes (kuigi mäng ise võib olla 16:10 või 16:9). Lisaks sellele on taaskasutatud paljusid PS2 versiooni vaheklippe, mis paistavad eriti silma, kuna mitmed stseenid on mängumootorisisesed ja näevad head välja. Seega osad videod, mida näeme mängitavuse keskel, on teravad, aga teised ülimalt udused.

PC-versioon on seega väga kesine – graafikasätteid on vähe ja nupupaigutus klaviatuuri jaoks on jätkuvalt jama. Õnneks (tänu sellele, et DMC3 eelnenud arvutiversioon langetas lati nii madalale) on siiski tehtud mõned arengusammud. Lisaks resolutsioonile on võimalik muuta ka antialiasing sätet, mis saab lahti paljudest sakilistest nurkadest. Kuna tegemist on HD kogumikuga, on resolutsioonide valik tunduvalt suurem. Kuigi sätetes ei ole see kirjas, on võimalik mängida ka 4K resolutsioonis, kui mängufaile natuke muuta.

Mängu juhitavus klaviatuuriga on jätkuvalt õudne ning graafika ja selle sätted pole saanud palju uuendusi. Ent kas ma soovitaks antud HD kogumikku sellele vaatamata? Absoluutselt. Suur osa sellest soovitusest on loomulikult seotud mängude endi kvaliteediga, aga vaatamata halvale arvutiversioonile on see ikka vaieldamatult üks parimaid mooduseid neid teoseid kogeda (PC peal pole DMC1 ja 2 jaoks ühtegi teist alternatiivi). Graafika on märkimisväärselt parem kui PS2 versioonides, kaotades ära vanale konsoolile omase udususe ning asendades selle palju teravamate visuaalidega. Puuduvad ka tehnilised vead, mis originaalset PC-versiooni painasid.

Vähemalt esimene mäng on varasemast tunduvalt kiirem. Kui Devil May Cry jõudis 2001. aastal Euroopasse, oli mängu kaadrisagedus lukustatud 50 peale, kuna tol ajal olid siinmail levinud 50hz televiisorid, mitte 60hz nagu Põhja-Ameerikas. Alles mõned aastad hiljem hakati mängudesse lisama võimalust seda muuta, kuid esimene DMC PS2 peal on 10 kaadrit aeglasem, kui HD-versioonid. See võib tunduda nagu väike vahe, aga sellistes kiiretes märulites on vahe juhitavuses tuntav, eriti kuna järjelood jooksevad 60 kaadrit sekundis.

Suur edasisamm tehti PC-versioonis seoses puldi kasutamisega. Devil May Cry 3 2006. aasta arvutivariant oli selle koha pealt väga kohmakas, nõudes palju modifitseerimist ja kõpitsemist, et kõige tavalisem Xboxi pult kompetentselt käima saada. See mure on nüüd aga murtud – mäng tunneb puldi automaatselt ära ja näitab isegi menüüdes korrektseid nuppe. On raporteeritud, et kõrge sagedusega monitoride peal võib mäng koomiliselt kiiresti joosta, kuid antud probleem on muutunud harulduseks (näiteks enda 144hz monitori peal polnud mul mingeid probleeme). Capcom lubas kõikide muredega tegeleda.

Devil May Cry HD Collection on märuližanri klassikute kompetentne kogumik. Vaatamata puudujääkidele, on tegemist stabiilse versiooniga, mis pakub originaalse väljalaskega võrreldes palju eeliseid. Kõnealuse PC-versiooni pakutavad uuendused kinnitavad ka fakti, et DMC3 esiaglse arvutiversiooni võib julgelt ära unustada. Kes on varem Devil May Cry HD Collectionit PS3 ja Xbox 360 peal kogenud, peab kurbusega nentima, et antud versioon neile midagi uut ei paku (peale menüüs vaadatava kunstiraamatu ja kuulatava heliriba). Samuti ei saa teost soovitada arvutikasutajatele, kellel ei ole pulti.

Kui aga varasem kogemus Devil May Cry seeriaga puudub või kui eksisteerib soov vanu hack and slash meistriteoseid taaskord läbi mängida, on Devil May Cry HD Collection hea võimalus näha, miks Dante ning temaga seotud mängusari nii legendaarne on.

Kas need mängud on aga ajahambale hästi vastu pidanud… Noh, sellest kuuleme varsti!