Minu ja Devil May Cry 3 keeruline suhe

Nostalgia on kahe teraga mõõk – ta teeb meile asju südamelähedaseks, tihtipeale varjates nende vigu. Tänu sellele on vanade lemmikmängude taaskordne läbimine suhteliselt riskantne protsess, mille käigus võivad need roosad prillid, läbi mille oleme varem teost näinud, eest ära kukkuda. Sellega seoses tuleb mul alati meelde Devil May Cry 3…

Tegemist on teosega, mida esimest korda mängisin ligi kümme aastat tagasi ning mis on minu kõikide aegade lemmikute esikolmikus, olles siiamaani hack and slash märuližanri parim eksemplar. Aga ma siiski nõustun, et nostalgia jätab tihti millestki parema mulje, kui see tegelikult on. Ei, ma ei räägi iseendale vastu!

Läheme ajas tagasi aastasse 2006. Väike Lauri jooksis mööda poe arvutimängude letti, kui korraga jäi talle silma üks karp. Seal peal ilutsesid sõnad Devil May Cry 3 (ja Dante’s Awakening: Special Edition, aga seda ei mainita nii tihti) ja mul tekkis automaatselt huvi. Olin kuulnud, et antud seeria peategelane Dante pidi olema üks vingemaid videomängukangelasi eales ning ma pidin seda ka ise kogema.

Koju jõudes asusin mängima ja see, mida ma kogesin, oli tõeliselt vapustav. Devil May Cry 3 on üks väga raske, kuid ülimalt kaasahaarav märul. Mängitavuses oli tänu mitmele varieeruvale võitlusstiilile palju vabadust erinevatele olukordadele enda silmanägemise järgi läheneda. Lisaks sellele nägid kõik tegelased, koletised ja asukohad ülimalt head välja (tolle aja kohta). Iga kähmluse taustal mängis ka muusika, mida väike Lauri kuulas oma vana CD-playeri pealt väga valjult isegi siis, kui mäng oli kinni.

Kõige parem asi teoses oli lugu. Ma ootasin vägagi labast märulit ühe lõbusa peategelasega, aga mis ma hoopis sain, oli üks intrigeeriv lugu kahest vennast ja nendevahelistest erinevustest. Vaheklippides ei olnud kõigest ülihästi kokku pandud võitlussteenid, aga ka võrratult kirjutatud tegelased. Peategelase Dante kaksikvend Vergil on siiamaani minu kõigi aegade lemmiktegelaste seas. Väiksele Laurile meeldis lugu nii väga, et tal olid kõik dialoogid meelde jäänud.

Väike Lauri kasvas aga kriitilise pilguga täiskasvanuks, kes otsustas vana klassikut uuesti proovida. Minust voolas üle suur hulk mälestusi, enamasti head, aga ka halvad, mis olid nostalgia tõttu mu mõtetest kaduma läinud. Kuigi lugu, tegelased, mängitavus ning audio- ja visuaalkülg on siiamaani head, pidin ma tõdema – mängu PC-versioon on saast.

On ilmselge, et 2000ndate aastate keskel oli arvuti Capcomi jaoks teisejärguline platvorm. Seda tõestab ka minu kollektsioonis ilutsev resident evil 4 PC-versioon, mis oli fännide poolt tehtud parandusteta nii halb, et isegi väike Lauri jättis jubedate nupupaigutuste ja eemaletõukava graafika tõttu mängu pooleli. Kuigi Devil May Cry 3 pole päris nii hull, on ta siiski tänapäevaste standardite järgi vastuvõetamatu.

Esiteks puuduvad mängus graafikasätted. Saab muuta kõigest resolutsiooni, mille seas on ka ainult 4:3 valikud. Seega, kui vanasti arvuti mängu välja ei vedanud, pidi kannatust varuma. Mul on meeles just sellised olukorrad, kus vaheklipp läheks kohati aeglasemaks, mistõttu heli ja pilt läksid sünkroonist välja. Hea mälestus on ka sellest, kuidas teatud emotsionaalsetes stseenides olid mängukeskkonna seinatekstuurid üleni valged. Nagu keegi oleks erkaaniheleduse põhja pannud (asi, mida tolles versioonis isegi teha ei saa).

Põhiprobleemid tulid esile aga mängu juhitavuses. Kuna arvutiversioon oli arvatavasti ülikärmesti kokku visatud, valiti kõige ajuvabamad nupud klaviatuuri pealt ja jäetigi nii. Hiir ei teinud mängus midagi, just nagu resident evil 4 oivalises PC-versioonis. Puldi käima saamine võttis ka omajagu pingutamist ning teiste programmide tõmbamist ja isegi siis ei näita mäng menüüdes korrektseid nuppe.

Nagu näha, korjas mu kriitiline pilk Devil May Cry 3 uuesti mängides väga palju üles. Aga miks on see teos kõigile probleemidele vaatamata mulle ikka nii südamelähedane? Ei oska muud öelda, kui et mäng on lihtsalt nii hea. Lisaks oli väike Lauri oma mängudega väga kannatlik. Kuna noorena mul pulti ei olnud, mängisin ma terve teose ligi 10 korda läbi kasutades klaviatuuri väärakaid nuppe. Ma elasin üle juhitavuse ja graafilised probleemid, sest mäng tasus vaeva ära – kõik, mida Devil May Cry 3 tol ajal õigesti tegi, on ajaga edasi minnes aina rohkem perfektsuse poole liikunud.

Nostalgiliste teoste läbiuurimine kriitilise pilguga ei tõota alati head – mäng, mis võis meile noorena olles imeline tunduda, võib tegelikult täielik rämps olla. On aga õnneks olukordi, kus nostalgia ei moonutanud teose häid kvaliteete, vaid pigem tõstis neid üle mängu negatiivsete külgede esile.

14. märtsil ilmub Devil May Cry HD Collection PC, PS4 ja Xbox One’i peale, mis lubab mul loodetavasti taas läbi elada need südamelähedased hetked ja saada nostalgialaksu, ilma et peaks kannatama halva versiooni käes. Isegi, kui uustõlgendus pole tehniliselt just kõige parem, siis vähemalt saavad uued mängijad samasuguse kogemuse osaliseks nagu mina noorena.

Parem aga oleks, kui teete PC-versiooni seekord õigesti, Capcom, sest ega kõik pole nii kannatlikud nagu väike Lauri!