ARVUSTUS: A Way Out

„P*rsse need Oscarid!“ ütles mängu A Way Out režissöör ja stsenarist Josef Fares mulluse The Game Awards raames. Umbes kolm ja pool kuud hiljem ilmus mäng, mis ühelegi filmiauhinnale konkureerida ei suudaks. Ent vahel polegi kuldsed trofeed olulised.

A Way Out on algusest peale üles ehitatud kahe mängija omavahelisele koostööle. Sellest tulenevalt on vähemalt 90% ulatuses mänguajast ekraani keskel joon, mis vaatepildi kaheks jagab ning peategelastel (ja neid kontrollivatel mängijatel) iseseisvalt askeldada lubab. Tegemist on kütkestava ideega, mis jätkab Faresi eelmise teose, Brothers: A Tale of Two Sons pool kehtestatud trendi – kui mees juba kord mängu teeb, on tegemist omapärase kogemusega.

Kolmanda isiku vaates hiilimis- ja märulimäng algab vanglas, millest pääsemine on (nagu teose pealkirigi mõista annab) peategelaste Leo ja Vincenti primaarseks missiooniks. Mehed tutvuvad trellide taga päeval, mil Vincent endale määratud karistust kandma asub ning tänu pisut konarlikule stsenaariumile saavad neist kärmelt ka sõbrad. Peagi selgub, et meeste minevikus on üks ühine faktor – suuremat sorti kaliibriga suli Harvey, kelle süü/osaluse läbi mõlemad mehed vangi on sattunud. Seega ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, kui selgub, et puhtalt vanglast põgenemisega kogu narratiiv ei päädi, vaid lisaks soovivad sealt vägisi lahkuvad mehed ka Harveyga sotid selgeks teha.

Stsenaarium on küll pisut klišeeline ning osad dialoogid väljuvad mängu taustana toimiva ajastu raamidest, ent ometigi on tegu täiesti adekvaatse ning kohati isegi äärmiselt emotsionaalse narratiiviga. Kahjuks jääb lugu vahel mängitavusele jalgu ning siinkohal ei pea ma silmas teose heavyrainilikku ülesehitust – paljud asjad lahenevad ringi käies ja nuppe toksides. Pigem tekib dissonants mängu looga tol hetkel, kui vihased mehed ühel hetkel keskkonnast leiduvate esemetega kontakti astuvad. Mõnikord järgnevad sellele ääretult jaburad situatsioonid (esimene taoline stseen näeb ette võimalust pähe proovida ühe vanamutikese lillakat kübarat), mis kõnealuste härrasmeeste imagoga teps mitte kokku ei passi.

Mängitavus ise on pigem küll lihtsakoeline, kuid ma ei liigitaks seda automaatselt miinuste alla. Tegevuste – hiilimise, kaklemise ja muu säärase – lihtsus takistab asjadel muutuda liigselt frustreerivaks. Siin-seal võib mõni vandesõna ekraani suunas lennata, ent üldiselt (vähemalt minul ja mu sõbral) ühtegi suuremat probleemi ei tekkinud. Kõige rohkem kaldus kaalukauss tüütuse poole nendel hetkedel, mil üks tegelastest autorooli istus ning teine tolle kastist jälitavate vastaste poole tina oli sunnitud saatma. Seda põhjusel, et nii tulistamine kui ka sõiduvahendite kasutamine jätab mängus pisut soovida, olles loodetust puisema tunnetusega.

Graafiliselt pole A Way Out midagi hämmastavat, ent taaskord polegi tegemist elemendiga, mida taoline indie-mäng primaarseks peaks. Lisaks ei näe mäng üldsegi kole välja – mu ainus kriitika seisnebki ehk selles, et eksisteerib suund, mille poole areneda saaks. Ühe konkreetse sporti sisaldava stseeni animatsioonid (või, khm, nende puudumine) pakkusid ääretult palju nalja. Heliküljendust luubi alla võttes saaks kritiseerida häälnäitlemist, mis mõne kõrvaltegelase puhul ääretult juustusena kõlab, andes konkurentsi mängutööstuse klassikutele (nagu näiteks „Jill Sandwich!“ ja „Mis on inimene?“). Õnneks suudavad peategelased enam-vähem usutavate inimestena kõlada.

A Way Out pakkus mulle ja mu sõbrale umbes-täpselt 6 tunni võrra madistamist. Huvitavalt kombel suutis tema juba esimestel minutitel valjuhäälselt välja käia ühe süžeeelemendi, mis hiljem ka sajaprotsendiliseks tõeks osutuks. Ma ei oska öelda, kas see räägib teose kasuks või kahjuks, ent sellele vaatamata suutis mäng meid enda haardes hoida. Seda ei heidutanud ka mõne üksiku elemendi kordumine ning paar pisemat ebaõnnestumist.

Tegemist on küll pisut tahumatu, ent sellest hoolimata hea mänguga, mida soovitame kindlasti ise kogeda.