ARVUSTUS: Devil May Cry 3

Klassikalise hack and slash mänguseeria Devil May Cry esimesed kolm osa jõudsid 13. märtsil HD Collection näol Xbox One’i ja PS4 peale. Lisaks on inimestel võimalik neid märuližanri meistriteoseid kogeda ka PC peal. Antud arvutiversioon ei ole just fantastiline, kuid igati kompetentne. Kui head aga on antud kogumiku teosed oma sisu poolest? Antud arvustus keskendub seeria legendaarsele kolmandale osale.

Nagu eelmises arvustuses sai mainitud – Devil May Cry 2 oli halb. Väga, väga halb. Sellele vaatamata müüs teos hästi, eriti arvestades, et tegemist oli armastatud mängu järjelooga. Tänu müüginumbritele jäi Capcom teosega suhteliselt rahule. Kahjuks ei saa sama öelda fännide kohta ning niisugune pettumustvalmistav järjelugu oleks pea iga seeria jaoks olnud lõpp-punkt. Siis aga ilmus DMC3…

Devil May Cry 3 (tihti ignoreeritud alapealkirjaga Dante’s Awakening) tuli välja 2005. aastal. Ei ole mingit kahtlust, et antud peatükk päästis kogu seeria hukast. DMC3 on just seda tüüpi taassünd, mida paljud frantsiisid tahavad – mängitavus suudeti teha paremaks kui kunagi varem ning kõik see seoti kokku narratiiviga, mis on kaasahaarav nii fännidele kui ka uutele mängijatele. Ise olen elav tõestus – tegemist oli minu esimese Devil May Cry mänguga.

Kronoloogiliselt leiab lugu aset seeria alguses. Peategelaseks on noor Dante, kes just äsja oma deemonikütiäri püsti on pannud. Sparda poja elus leiab aset suur pööre, kui ühel päeval astub tema uksest sisse mees, kes on saadetud Dante kaksikvenna Vergili poolt. Mõned minutid hiljem kerkib linna keskel maa seest välja hiiglaslik torn, mille otsas üritab Vergil avada portaali deemonite ja inimeste maailma vahel. Meie kangelane peab seega leidma tee massiivse torni otsa, et peatada enda vend, enne kui ta tühistab nende isa, legendaarse rüütli Sparda saavutused.

Lugu on lihtne, ent vägagi kaasahaarav ning seda paaril põhjusel. Esiteks on loo tempo väga hea, liikudes edasi piisavalt kiirelt ning väheste vahepeatustega. Sel puhul on abiks ka mängu võrratud vaheklipid. Kõik need mitte-interaktiivsed märulistseenid on väga hästi tehtud ja näitavad, kuidas tegelased suudavad deemoneid tappa nii lahedalt kui võimalik. Vaheklipid on justkui väikesed autasud, mida mängijad missioonide läbimise eest saavad. Kolmas (ja kõige olulisem) aspekt on aga tegelased.

Devil May Cry 3 loo põhiosaks on loomulikult plaan avada portaal kahe dimensiooni vahel, aga teekonnal torni otsa tutvub mängija erinevate tegelaste ning nende isiklike lugudega – näiteks salapärane Lady, kes katsub deemonihordidele vaatamata kõigest väest torni otsa jõuda, olgugi et ta on ainult inimene. Dante ise on kolmanda osa lõpuks sirgunud selliseks lõbusaks (kuid sümpaatseks) tegelaseks, kellena ta tänapäeval tuntud on. Põhikonfliktiks on aga vennalik rivaalitsemine Dante ja Vergili vahel. Nad võivad olla küll kaksikud, ent nad on teineteisest nii erinevad kui võimalikud. Seda peegeldavad nende võitlusstiilid, uskumused, mentaliteedid ja isegi tegelaste riietuse värvid (Dante olles erkpunane ja Vergil kontrastselt sinine).

Vendadevahelist erinevust peegeldab ka mängitavus, mis on võtnud kõik head osad esimesest DMC-st ning need kordades paremaks teinud. Võitlussüsteem on sama nagu eelmistes peatükkides, kuid tagasi on toodud esimese mängu rütmipõhine lähenemine. Peale selle on relvade hulk kordades suurem, seega variatsiooni on palju. Lisaks sellele on Style-meeter oma funktsiooni tagasi saanud, andes kõrgeid hindeid mängijatele, kes suudavad vastaseid tappa nii varieeruvalt ja stiilselt kui võimalik. Üks parim lisa antud mehaanika juures on võime vastaseid erinevate pilgetega narrida… sõltuvalt, kui kõrgel tasemel meeter on. See on riskantne, kuid tagab palju Style-punkte. Ülekõige näeb see lihtsalt ülivinge välja!

Devil May Cry 3 ei tähenda sõna Style kõigest samanimelist meetrit, aga ka uut võitlussüsteemide mehaanikat. DMC2 mittetarvilik manööverdamisnupp on asendatud Style-nupuga, mida vajutades teeb Dante erinevaid asju, sõltudes mängija poolt kasutatavast võitlusstiilist. Neid on alguses neli – Trickster, mis annab mängijale rohkem manööverdamisvõimalusi; Royalguard, millega on võimalik vastaste rünnakuid nende poole tagasi peegeldada; ning Swordmaster ja Gunslinger, mis on iseenesest mõistetavad, andes rohkem võimalusi kas siis külm- või tulirelvadele.

Kõik need elemendid tagavad, et igaüks saab mängida just nii nagu süda lustib. Erinevad stiilid, relvad ja liigutuste kombinatsioonid tagavad just sellist varieeruvust, tänu millele tehakse DMC3 võitlussüsteemi demonstreerivaid videoid isegi siiamaani, rohkem kui 13 aastat peale esialgset väljalaskmist. Kõiki võitluseid hoitakse pingelisena tänu mängu raskusastmele, mis on suutnud leida kuldse kesktee esimese ja teise peatüki raskusastme vahel.

Mängu kestus on 7-8 tundi ning kuna tegemist on Special Edition väljaandega, on pärast teose läbimist Dantega võimalik kõik missioonid läbida ka Vergiliga. Nagu sai mainitud, on kaksikvennad ka oma mängitavuse poolest kontrastsed. Dante on natukene nagu eputaja, üritades olla mitte kõigest pädev oma mõõkade ja püstolitega, aga ka lahe. Vergil on aga palju tõsisem ja tõhusam võitleja, tehes oma mõõgaga ainult nii palju vajalikke lõikeid, et kähmlus kärmelt läbi saaks. Vergilil puuduvad püstolid, aga tal on olemas pisikesed mõõgad, mida saab visata. Et seda tulirelvade igatsust eemale peletada, on tal olemas kolm külmrelva, mida tal on võimalik alati endaga kaasas kanda (Dante saab maksimaalselt hoida 2 korraga). Vergil aeg-ajalt näitab ka, et ta ikka on Dante vend, omades võimet vaenlasi mõnitada, et Style punkte saada.

Devil May Cry 3 on märkimisväärne ka selle poolest, et ta suudab hästi kasutada seeria üht nõrgimat lüli – elementide taaskasutust. Enamike bossidega puutub Dante kokku kõigest ühe korra ning neid kellega on mitu kähmlust on vähe. Need viimased on isegi hästi tehtud, kuna on osavalt kasutatud ära loo konteksti ning lisatud piisavalt varieeruvust, et mängija ennast mugavalt ei hakkaks tundma. Parim näide sellest on Vergil, kes pole kõigest Dante rivaal narratiivis, aga ka mängitavuses. Too võib tunduda esimesel võitlusel pea võitmatu, kuid mängija areneb järgnevatel missioonidel, olles rematšiks valmis. Vergil aga ise unarusse ei jää, arenedes ise ka edasi, olles üks parimaid fiktiivseid rivaale eales.

Mängukeskkondi on sel korral hästi taaskasutatud. Torn ei ole lineaarse ehitusega, olles pigem metroidvania stiilis kaart. Tänu sellele on avastamisrõõm suur, sest isegi läbikäidud aladesse tagasi tulemine võib tähendada uute käikude leidmist. Kõigele aitab kaasa ka mängu ülihea visuaalne pool, demonstreerides PS2 graafikat täies võimsuses võrratute tegelasmudelite ja suurepäraste gootilike keskkondadega. Heliriba on üks minu isiklikke lemmikuid, omades võimsaid bossivõitluslugusid, mis adrenaliini lakke tõstavad. Teose põhimeloodia, „Devils Never Cry“, on näiteks üks mu lemmikpalasid läbi aegade.

Devil May Cry 3 on üks minu kõikide aegade lemmikmänge. See suutis päästa ühe hack and slash žanri populaarseima seeria, pannes samal ajal paika videomängu märulite kuldstandardi. Kuigi järjelood ja muud märulid on suutnud mängitavuse komplekssust veelgi rohkem avardada, pole ükski teine teos suutnud nii hästi omavahel kokku viia narratiivi ja mängitavust. Lõppude lõpuks, kas see mitte pole üks suurimaid komplimente, mida saab videomängule anda? Isiklikult arvan, et on küll.

Devil May Cry 3 on nii hea, et uus HD Collection on väärt omamist juba puhtalt kõnealuse teose tõttu. Seega on aeg haarata pitsa ja panna muusika valjult mängima, sest nagu Dante lubas – ees on ootamas üks põrgulikult hea pidu!