TOP 10 videomängudega seotud nostalgilist laulu, mis panevad Tomi südame kiiremini tuksuma

Olen üks nendest, kel kipub mängude puhul muusikaline mälu olema. Tihtipeale meenutan mänge läbi spetsiifiliste laulude, mis on suurepäraselt hetkedesse tabatud. Sama kehtib ka menüümuusika või mängu treilerite kohta.

Siinkohal oleks paslik märkida, et stuudiod suudavad tunduvalt rohkem mänge muusikaliselt rikkuda, kui tabada naelapead, mis jääb mängijate mälestustesse dekaadideks ümisema. Siinkohal toon välja kümme pala, mida ma ei suuda enda mälust kustutada. Antud nimekirjas olen lähtunud ainult litsentseeritud muusikast, jätnud välja kõik originaalpalad ja lubanud igal mängul külastada antud nimekirja ainult ühe korra. Samuti olen välja jätnud kõikide rütmimängude muusikavaliku.

Siin nad on – TOP 10 nostalgilist laulu videomängudest, mis panevad Tomi südame kiiremini tuksuma.

10. „Beyond The Sea“ – Django Reinhardt (Bioshock)

1945. aastal Jack Lawrence’i poolt kirjutatud, Charles Treneti „La Mer“ muusikal ning Garry Schymani poolt valitud Bioshocki „Beyond the Sea“ on üks näidetest, kuidas tabada lauluga kümnesse. Tekib justkui tunne, et Lawrence kirjutas heliteose antud mängule… või siis otsustas 2K Games arendada mängu üheainsa muusikapala põhjal. Igaljuhul sobib teos, eee, teosesse võrratult ja vastupidi ka (wink-wink). Kahju ainult, et mulle Bioshock väga ei meeldi…

9. „Woman To Woman“ – Joe Cocker (GTA: San Andreas)

Tundsin tohutut kiusatust mitte ühtegi Grand Theft Auto seeria muusikapala antud tabelis kajastada, seda mitmel põhjusel. Esiteks on peaaegu kõikide GTA-de kauamängivad võrratult koostatud, mistõttu ei oleks oluline, millise loo siia valiksin, mitte keegi teine ei nõustuks – isegi mina mitte. Teiseks tundub natukene vastuoluline panna getoliku „From rags to riches“ narratiiviga mängu ühe hinnatuima Inglise artisti ainuke lugu, mille sample’iga on räpparid tunduvalt rohkem teeninud, kui artist ise. Kolmandaks otsustasin, et mind ei huvita, mida teised arvavad ning „Woman to woman“ on see laul, mis paneb mind heldimusega mäletama meeletult ägedaid ja pikki tunde San Andrease seltsis!

8. „Riders On The Storm“ – Snoop Dogg feat. The Doors (Fredwreck Remix) (Need for speed Underground 2)

Jah, ma tegin seda! Kõikide klišeede ema on jõudnud minu edetabelis kaheksandale kohale. Kahjuks ei saanud ma seda välja jätta, lihtsalt seepärast, et Underground 2 on Need for Speed seeria tõeline legend, mille nostalgiaväärtus iseenesest tõstab juba mu vererõhku. Lisades antud kokteili ka natuke tossuse Snoop Doggi ja läbiaegade ühe vingeima rokk-kooseisu, saame tugeva joogi, mis võtaks jalust maha ka kõige külmema südamega hiiglase.

7. „I Don’t Want To Set The World On Fire“ – The Ink Spots (Fallout 3)

Kui mulle väidetakse, et Fallout: New Vegas on seeria parim teos igas võtmes, siis üheksal juhul kümnest nõustun täielikult. Nõustun isegi, et kolmandasse osasse valitud muusika oli peaaegu terve millimeetri võrra kehvem kui New Vegasesse valitu. Olemata eelnevast on üks laul, mis subjektiivselt defineerib „uute“ Fallout mängude kauamängivate ideaalsust. „I Don’t Want To Set The World On Fire“ tinises päevi veel kuklas ja määratles mulle Fallouti muusika igavesti.

6. „Broken Promises“ – Element Eighty (Need for Speed Underground)

„Broken Promises“ jõuab kümne parima muusikapala hulka puhtalt kahel asjaolul. Tegemist on kaheksandal kohal platseerunud mängu otsese eelkäijaga, mis pani aluse Undergroundi kaheosalise seeria võrratule kauamängivale. Lisaks eelnevale on Element Eighty poolt esitatud laul lihtsalt nii badass!

5. „Hip Hop Hooray“ – Naughty By Nature (NBA Live 2000)

Hoogne ja heatujuline „Hip Hop Hooray“ põletas mu mälestustesse NBA Live 2000. Olenemata, et see ei olnud kaugeltki mu esimene NBA simulaator, rikkus kõnealune teos minule iga järgneva korvpallimängu igaveseks. Ta on nagu see üks auto, peale millega sõitmist pole ükski teine piisav. Või just see viski ühel õigel hetkel ja seltskonnas, mis röövib kõikide teiste viskide maitsed. Olenemata, et NBA 2K18 üritas alatult seda mälestusenuppu minus vajutada, nägin ma nende ürituse läbi ja mulle hakkas NBA Live 2000 veelgi enam meeldima. Paha 2K Sports…

4. „To All Of You“ – Syd Matters  (Life is Strange)

Rääkides õigest asjast õigel kohal õigel ajal. Ma väidan, et poleks mänginud Life is Strange’i edasi, kui  antud lugu poleks selle kooli koridoris Maxi kõrvaklappides kõlanud. Olenemata sellest, et ma ikkagi ei pea suurt lugu antud mängust ega selle episoodidest (jah, lööge mind), siis sel hetkel kõlanud „To All Of You“ oli lihtsalt vaimustav! Pole ime, et Life is Strange võitis 2015. aastal mitmeid parima soundtracki auhindu.

3. „It’s Only Us“ – Robbie Williams (FIFA 2000)

Siis, kui Eesti hakkab korraldama Jalgpalli Maailmameistri võistluseid, ning ainuisikuliselt mina saan selle tunnusloo valida, ei kõhkle ma hetkegi ja helistan kohe Robbiele. Unustage „Oh Africa“, Pitbull, Wyclef Jean või R. Kelly – härra Williams tuleb ja näitab, mismoodi tuleb laulda! „It’s Only Us“ viib mind hetkega tagasi pea kakskümmend aastat ning teeb mind kohutavalt kurvaks, kuidas iga järgnev FIFA seeria mäng on suutnud nii kohutavat muusikat endasse pressida – oksele ajab lihtsalt.

2. „Mad World“ – Micheal Andrews feat. Gary Jules (Gears of War)

Originaalne Gears of War treiler on üks parimaid mängu eelvaateid, mis kunagi tehtud ning see poleks nii ilma Roland Orzabali poolt kirjutatud lauluta. Õhkkond, mis videosse luuakse, on kümnesse. Arvestades, et tegemist oli juba praeguseks kuulsa mänguseeria esimese väljalaskega, ütlen julgelt – „Mad World“ on üks parim lugu, mis kunagi mängus kõlanud ja enda eesmärki täitnud. Enne, kui hakatakse karjuma, et treiler ei ole päris mäng, siis seda pala võis kuulda ka Gears of Wari mitmikmängija mängulaadis. Olenemata sellest, täitis see enda eesmärki treileris ja tegi seda sajaprotsendiliselt.

1. „Far Away“ – Jose Gonzales (Red Dead Redemption)

Minu lemmiku tiitli võidab Jose Gonzalese „Far Away“, mis kõlas sellises tagasihoidlikus teoses nagu seda on Rockstar Gamesi Red Dead Redemption. Külmavärinad garanteeritud. Ületamatu õhkkond. Briljantne lihtsalt. „Far Away“ mitte lihtsalt ei võida seda edetabelit, vaid eksisteerib väljaspool seda – on teised ja siis on see.

Seda peab kogema mängijana ja muusikaarmastajana.