VASTASSEIS: Wolfenstein: The New Order VS. Enemy Front

Nii, nagu filmimaailmas, ilmub ka videomängude turul vahel väikese ajavahega sarnaste teemadega meelelahutustooteid. Level1 hakkab nüüdsest sellistele paaridele pilke heitma.

Avapaugu tulevärgi korraldamisele annavad sellega sinapeal olevad üksikisikuvaates tulistamismärulid Wolfenstein: The New Order ja Enemy Front.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad Euroopas tehtud teosed ilmusid 2014. aasta kevadel, kolmenädalase vahega. Mõlemi narratiivid jagavad samu elemente: kolkimist ootavad natsid, kangelases voolab poola verd, kumbki sangar töötab koos vastupanuliikumisega ning üheks kaaslaseks on ka natse põlastav sakslane. Nii Wolfensteinis kui ka Enemy Frontis saab mängija aegajalt valida mängustiili – kas täristada relvadega või hiilida.

TAUST

Wolfenstein: Järje 2009. aasta Wolfensteinile tegi Rootsi stuudio MachineGames. Fakt, et kirjastaja Bethesda Softworks koos id Software’iga usaldasid sellise brändi nagu Wolfenstein täiesti uuele stuudiole, on mulle seni uskumatu. Jah, selle asutajaks olid Starbreeze Studios veteranid, kel üksikvaates tulistamismängudega kogemust kõvasti, kuid ikkagi.

Enemy Front: Poola stuudio City Interactive kirjutamata moto oli pikalt „kvantiteet üle kvaliteedi.“ Läbi aastate üllatas firma suutmatusega oma toodangut parendada. Samad vead ja puudused muudkui kordusid ja kordusid. Tõenäoliselt on City kõige rohkem Teise maailmasõja teemalisi märuleid teinud, kuigi paljud neist olid üksteise lühikesed säästukatest kloonid. Novembris 2011 välja kuulutatud Enemy Front oli stuudio dekaadialguse suunamuutuse (mis peagi tõi endaga kaasa ka firma nime muutumise CI Gamesiks) üheks esindajaks ja mängu loomet pidi vedama tugeva pagasiga mänguarendaja Stuart Black. Sõprus aga ei kestnud kaua – juba järgmisel aastal jalutas Black projekti juurest minema ning edasises arendusprotsessis tehti palju muudatusi ja kärpeid.

HINGELE

W: William B.J. Blazkowicz saab Teise maailmasõja lõpuotsas liitlaste meeleheitlikus katses Deathsheadi kindlust vallutada metallkillu pähe ning satub halvatuna anonüümselt hooldekodusse. Aastaid seal istudes ärkab ta vaim ja keha korraga natside jõhkruse peale ning lahti läheb ralli Deathsheadi peatamiseks. Võidujooksu vahepunktideks on Berliin, London, hiigelsild Gibraltari väinal, salakoopad ookeanipõhjas, üliturvaline vangla, koonduslaager ja muude paikade seas isegi Kuu, et tuumakoode röövida! Reisitakse lennuki, rongi, auto, kopteri, allvee- ja kosmoselaevaga, mis sageli kurjamitelt ärandatud. Arendajad on mõistnud natside suurusehullustust, presenteerides nende massiivseid ehitisi ja tehnikaarengut, kuid samamoodi üle võlli on ka B.J. seiklus.

EF: Ajakirjanik Robert Hawkings, kes hämmastavalt sinasõber relvadega, aitab vastupanuliikumist Poolas, Prantsusmaal, Saksamaal ja isegi lumises Norras, et V2 ja aatompommiprojektidele käru keerata. Lugu jutustatakse meenutuste kaudu, kuid see on vaid hädine katse kuidagi mängu tasemed kokku liita. Tähelepanu ei köida see karvavõrdki. Samavõrra unustamisväärsed on igavad tasemed, mis oleks nagu paljudes varasemates mängudes juba esindatud.

SILMALE

W: Mõlemal stuudiol on majavälise mootori taltsutamine üle jõu käinud ja id Tech 5-ga mängul on probleeme hulga, sealhulgas ühilduvus osa AMD riistvaraga. Oma tänasest paarilisest on mäng visuaalselt atraktiivsem, kuid minu isiklik arvamus on, et omapärane käekiri puudub ning mäng pole kaugeltki mitte kena. Okei, väga kaugelt on.

EF: Mäng on tehtud Sniper Ghost Warrior 2 sisule, mis tähendab, et (ala)kasutuses on taas CryEngine 3. Aga pilt on kole ja täis vigu ning kummalisusi, isegi kaardilt saab välja kukkuda. Keskkonnad on ülekasutatud, leidub liiga palju tühje koridore ning tegelased on puised.

KÕRVALE

W: Võimalik, et Wolfensteini säravaim külg – mõnus taustamuusika, head efektid, loomulikud näitlejatööd.

EF: Mingi muusika on olemas, kuid kohati küsiva sobivusega. Häälnäitlemine ja efektid pole kõige halvemad, kuid mingit sümpaatiat ei tekita.

TUNNETUS

W: Mängitavus on päris hea, kuid mitte parim. Võibolla ei sobi lihtsalt mina mänguga kokku. Mitmekesisust aga on – tulirelvadel on kaks laskeviisi ja relvi saab eriti macho‘likult mõlemas käes hoida. Lisakilluks on B.J. taskus metallisulataja.

EF: Igav, mõnevõrra vanakoolilik, kuigi tervis on tänapäevaselt iseparanev. Mõned vähemalt ideeliselt head lahendused on, näiteks hiilides inimkilpide võtmine. Kohati kaartidel olevad erinevad lähenemisviisid on samuti teretulnud, kuid neid võiks rohkem olla. Piinlikud laenud Call of Dutyst (nagu aegluubis lõpp ja ustest läbitungimine) aga rikuvad muljet.

TÄHTSUS

W: Alternatiivajaloo mängud pole midagi erakordset. Ka üksikisikuvaates tulistamisi, kus natsid Teise maailmasõja võitsid ja maailma vallutavad, on tegelikult veel, näiteks poolakate Mortyr 2093-1944 (1999) ja ameeriklaste Turning Point: Fall of Liberty (2008).

EF: Kuigi City pole kunagi originaalsusega hiilanud, siis Wolfschanze II tiitlimahhinatsioonist saadi võibolla õppetund, sest Enemy Front oli üle kahe aasta esimene mitte-sari, mis Teise maailmasõtta astus. Eelmine uus nimi oli Iron Front Liberation 1944 mais, 2012.

TEADMISEKS!

W: Kellele teema huvi pakub, leiab lisa raamatutest ja teleseriaalidest. Näiteks „SS-GB“ ja „The Man in the High Castle“ on mõlematena olemas.

EF: Enemy Front pole CI Gamesi esimene katse AAA-tiitli lennutuulest hoogu saada. Ka aastal 2009, kui ilmus Wolfenstein, lasi CI kolm kuud hiljem välja sarnase nimega tulistamismäruli – Wolfschanze II. See mäng oli jura.