ARVUSTUS: Rayman 3: Hoodlum Havoc

Usun, et kõikidel vanema põlvkonna esindajatel on meeles vanad head ajad, kus ainukene konsool oli Nintendo Entertainment System ja parim mäng sama süsteemi peal olev 2D-platvormer Super Mario Bros.

Tänapäeva teismeliste ja noorte täiskasvanute lapsepõlvemängud olid aga jõudnud juba kolmandasse dimensiooni, seda tänu taolistele võimsatele mängumasinatele nagu originaalne Microsoft Xbox, Sony PlayStation 2 ja Nintendo GameCube. Just nendel seadmetel (ja arvutil) ilmus 2003. aasta jaanuaris Ubisofti Rayman seeria kolmas maagiline osa, alapealkirjaga Hoodlum Havoc.

Rayman – olend, kelle käed ja jalad on müstilisel moel kuhugi kadunud on ning kelle juuksed suudavad mingil veidral kombel helikopterina töötada – on Prantsusmaa mängudisaineri Michel Anceli poolt loodud tegelane, kel selja taga juba kaks suurt seiklust (Rayman ning Rayman 2: The Great Escape). Kuigi Michel Ancel oli eelmise kahe mängu režissöör, aitas ta kolmanda peatüki arengule kaasa minimaalselt ning sedagi vaid disaini algfaasides (Ancel võttis seeriast väikese puhkepausi ja tõi selle asemel maailma ette kultusklassika Beyond Good and Evil). Fännidele see muidugi ei meeldinud.

Rayman ei ole tegelasena just kõige suurem jutupuhuja. Suhtlemises haarab alguses ohjad kärbsehaldjast abikäsi Murfy, lugedes mängijale ette ka teose manuaali – üllitise üks tugevamaid külgi on selle teravmeelne komöödia, kus nn. „neljas sein“ ei ole takistuseks! Esimese akti lõpuks kaob Murfy ära ja ta asendatakse peategelase parima sõbra Globoxiga, kellel on kõhus kinni kurjaks muutunud haldjas (ehk siis „Hoodlum“) André. Nii rullub lahti teose põhilugu – kangelased peavad maailmast üles leidma kolm meisterarsti, kes oleksid võimelised Globoxi kõhust oleva Hoodlumi välja kupatada.

Üllitise kontrollitav kangelane on muidugi mõista Rayman ning kõik temale omased liigutused on mängijal algusest peale kasutatavad. Nende hulka kuuluvad näiteks helikopter-juuksed ja kehast eemale lendavad rusikad, mille abil saab navigeerida läbi mitme erineva maailma, samal ajal nendes leiduvatele vaenlastele korralikult kolki andes! Päris vara tuuakse kohale ka midagi iseloomulikku. Nimelt saab peategelane anda endale erinevaid võimeid, kasutades selleks… laser-pesuvahendit? Jah, see tundub absurdsena, aga just laser-pesuvahendi abil võib meie sangar viivuks muuta oma riiete värvi ja stiili, et ammutada võimeid, mis teevad teda tugevamaks ning ta elu kergemaks.

Siiski paistab seeria kolmas episood tänasel päeval kohe eriti teravalt silma oma vanusega. Mängus on punktisüsteem, mille abil on võimalik lahti lukustada boonuseid (nagu kontseptsioonikunst) ja ka minimänge, mis sisaldavad nii tennist, tunnustavat noogutust tulistamismängude suunas ja seeria esimesel osal põhinevat 2D-platvormerit, mis on justkui sarja debüütteosest välja rebitud! Punkte saab koguda mitmel moel: kogudes kristalle, hävitades vastaseid ja avastades erinevatel tasemetel saladusi.

Mäng on enamjaolt lineaarne, aga läbi sopaste soode ja maagiliste lossitornide ning üle imetabaste mägede kulgemine jätab unustamatu kogemuse. Mängija ei tunne ennast koridori surutuna… kui just selleks vajadust ei ole. Kui maailm on korra juba läbitud, võib sellese vabalt tagasi minna, et vabastada vaenlaste poolt kinni püütud Teensies nime kandvad pikaninalised kääbiklased. Kui neid piisav arv ära päästa, teevad nad meie kangelase eluriba natukene pikemaks. Niimoodi võib mängija suurema julgusega pahalastega kaklema minna!

Kolmandas peatükis vaenlastest puudust ei tunne. Mängul on piisavalt erinevaid vastaseid täpselt parajates kogustes ja platvormimise vahel on tore endale väljakutse esitada. Eelmainituid laser-pesuvahend tuleb just kaklemisel suuresti kasuks ning seda on vaja ka osade bosside ja mini-bosside hävitamiseks. Vaenlastest jääb kõikidele mängijatele kindlasti meelde Hoodoo Sorcerer – ta ei ole mingisugune suur ega tähtis kurjam, aga tema võime anda oma kamraadidele kaitsekilp ning talle pühendatud muusikapala teevad kindlaks, et ta ei unune nii pea.

Mängu heliriba on säilitanud oma kvaliteedi tänaseni. Rahulikumad palad nagu „Curious Globox“ ja tumedamad lood nagu „Crush His Bones!“ sobivad suurepäraselt kokku vastavate tegelaste jutu ja visuaalse šarmiga ning mitte miski ei tundu korrast ära. Kokku moodustub atmosfääriline ilu, mida on kõrvadel tore kuulata, näppudel hea mängida ja silmadel tore jälgida.

Tuli välja, et isegi ilma Michel Ancelita suutis Ubisoft Montepellieri osakond kokku panna imelise Raymani nime väärilise teose, mis sobib nii seeria avastajatele kui ka veteranidele, kes on läbi mänginud eelnevad osad.