Leho mängis… „Tähesõdade“ mänge

Head „Tähesõdade“ päeva! Alates 2011. aastast on iga neljas mai „Star Warsi“ päev ning sel puhul ka minu pilguheit mõningate LucasArtsi-aegade lõbuvarale.

„Tähesõdadest“ on muidugi tehtud mustmiljon mängu. Minu varasemad kogemused kõnealuse frantsiisi mängumaailmates on piirdunud nelja teosega – kahe esimese Star Wars Battlefrontiga (aastatest 2004 ja 2005, mitte EA DICE 2015. ja 2017. aasta versioonid), omal ajal üllatavalt hea taktikalise üksikisikuvaates tulistamismänguga Star Wars Republic Commando ja Star Wars Jedi Knight II: Jedi Outcastiga, mille nüüd uuesti läbisin.

Pärast seda, kui Disney kompanii George Lucase elutöö 2012. aastal oma hõlma alla ostis ja uusi filme väntama hakkas, pole suur osa „Tähesõdade“ kõrvalmeediast küll enam filmidega kaanonis, aga mis sellest. Ühte jalga käimine ei tulnud tegelikult ka varem välja, sest neljal mängul nimekirjas olevast seitsmest on erinevad lõpud – mängija lihtsalt valib kumbale poole Jõu spektrit ta jääb.

Star Wars: Dark Forces

1995. aasta Star Wars: Dark Forces on LucasArts mängustuudio hiilgeaegadel tehtud revolutsiooniline üksikisikuvaates tulistamismäng. Seda nimetatakse sageli esimeseks läbi silmade vaates teoses, kus sai hüpata ja ka üles-alla vaadata, kuigi mitte hiirega. Lisaks võimaldas Jedi graafikamootor pioneerina luua kaarte, kus ruumid asusid üksteise peal. Varem polnud mängud korruseid sellistena suutnud luua.

Ajaloolist tähtsust unustamata tuleb aga tunnistada, et tänapäeva mõistes on mäng algeline ja kohmakas. Isegi käsitsi salvestusfunktsiooni pole. Sellegi poolest ei oleks Dark Forces unustatud ka siis, kui tehnilisi uuendusi poleks olnud. „Tähesõdade“ fännibaas hoiaks seda meeles, kuna armastatud/vihatud Darth Vader saab veidi ekraaniaega ning paari aasta tagune pisike filmike „Rogue One: A Star Wars Story“ on rohkem kui põgusalt mängust šnitti võtnud.

Mässajate pealiku Mon Mothma palvel Impeeriumi superrelvi lammutav Kyle Katarn teeb siin oma esimese etteaste. Järgnevad kaheksa aastat esineb ta Jedi Knight seeria mängudes, natuke kauem „Star Warsi“ raamatutes.

Star Wars Jedi Knight: Dark Forces II

Dark Forces järg tuli aastal 1997 ja omab siiani tugevat fänniklubi. Tänu sellele, et kultusmängu tänini mitteametlikult parendatakse moodsal riistvaral mängimiseks, saab ka probleemse Steami versiooni peale mõningast niblimist korralikult tööle.

Kyle Katarn on tagasi ning möllab seekord tõelises 3D keskkonnas. On nii kiirsalvestus- kui hiiretugi. Peatamist vajab tumeda jõu meister ja selleks tuleb „jedistuda“ ka Kyle’il. Kuna pihku haaratakse ka valgusmõõk ja saab kasutada Jõu võimeid, pole imestada, et frantsiisi austajad mängu väga hästi vastu võtsid. Siit alates on igal Jedi Knight seerial nii esimese kui kolmanda isiku vaade, viimane peamiselt valgusmõõklemiseks.

Oma ajastule tüüpiliselt on mäng aga otsast-otsani täis keerukat labürint-keskkondi, milles edenemiseks tuleb nuppe ja sissepoetavaid auke otsida ning äärte-nurkade peal täpsust hüpata. Pidev kolamine ja mõistatamine pärsivad liigselt tempot ja vähemalt minul hakkas lõpuosas tüdimus tekkima. Vahepealsed madinad ei ole ka kuigi värskendavad, sest tehisintelligents on totu ja Jõu kasutamine mitte kuigi mugav. Relvad pole ka lõbupakkuvad. Kui juba kurtmiseks läks, siis pildi tehniline tase on siiski nõrk ja täna graafiliselt piiratud ulmekeskkonnad muljet ei avalda.

Star Wars: Jedi Knight: Mysteries of the Sith (lisapakk)

Enne DLC-de invasiooni nimetati mängulisasi enamasti laiendusteks (expansion pack). Neid müüdi eraldi plaatidel või pakkides, kus kirjas „vajab töötamiseks X mängu olemasolu“.

Tulistamiste lisapakid olid sageli alusmängust paremad, sest stuudiol tekkis uus võimalus lisada elemente, mida esimesel korral ei jõudnud. Või kui ohjad haaras mõni uus stuudio, tuli uutest peadest värskeid mõtteid.

Mysteries of the Sith on samuti eelosast hulga parem. Pisidetaile mängitavuses, mis sellele kaasa aitavad, on palju, kuid mainin ära uue sümpaatse juhitava lisapeategelase, kergema meeleolu, tempokama kulgemise ja paremad kaardid. Viimased kolm rasket taset ei sobi küll eelnevatega absoluutselt kokku ja rikuvad muljet, kuid vähemalt on boonusleveliks üks fännide lemmikseik originaalsest triloogiast.

Omal ajal hõigati välja ka graafilisi uuendusi, aga tänapäeval ei paista need nüansid retropildis enam silma. Küll on aga Jõuvõimeid ja nende kasutusvajadust rohkem.

Star Wars Jedi Knight II: Jedi Outcast

Jedi Outcasti olen ma tegelikult kunagi läbi teinud, arvatavasti nii 16 aastat tagasi. Ma mäletan sellest vaid kahte asja – et ma olin ühes kohas päris tükk aega kinni, kuna ei osanud kuhugi edasi minna (YouTube’i ilmumiseni oli veel mitu aastat), ning et valgusmõõga automaatne vastaste tule blokeerimine oli äge efekt.

Täna vajab Jedi Knight II: Jedi Outcast lõpetamine aga elevandi jagu kannatust. Kuigi graafiliselt on mäng tänapäevasem ja tegevuspaikade välimus on piisavalt hea (et mitte enam kosmoseooperi grandioossust kenamaks ette kujutada), on uus arendusstuudio Raven Software liiga palju eelkäijate rada sammunud. Kaartidel on meeletult palju ekslemist ja edasipääsuvõimaluste otsimist. Sealjuures jätab hüppetäpsus soovida ning pidev katse-eksitus meetod ja eksinuna hädasolek muutuvad kohutavalt tüütuks. Mõned kaardid, näiteks kaheksas ja üheksas, on lihtsalt jubedalt nõmedad. Kahtlen, et tänapäevane mängurite generatsioon omab sellist kannatust ja keskendusmisvõimet, et mängu taasavastust toetada.

Ka lugu on unustusväärne. Jedidest välja heidetu on pikalt ordu vastu hammast ihunud ja Impeeriumijäänustega liitu lüües muutub omapoolsete kurjade plaanidega neile tõsiseks ohuks. Kyle Katarn haarab taas mõõga ja tõttab taasomandatud Jõuvõimetaga päeva päästma. Aga ka märuldamist ma kiita ei tihka. Isegi lihtsaima tasemega muutub see varsti päris raskeks. Omal ajal positiivse vastuvõtu saanud mänguke pole kuigi hästi vananenud

Star Wars Jedi Knight: Jedi Academy

Jedi Academy ilmus aastal 2003 ja jäi sarja viimaseks osaks. Juhtohjad olid taas Raven Software’i käes, kelle ülesandeks oli mäng aastaga valmis teha. Võttes aluseks ja täiendades Jedi Outcasti põhja, saadi sellega hakkama üllatavalt hästi. Raskustase toodi mõistlikule tasemele, kaartide keskkonnamõistatusi on kõvasti vähendatud ning levelid on seekord ka lühemad, vaheldusrikkad ja fookus on märulil. Istumise alla satub ka mõni relv, AT-ST ja hõljuk-motikas, nii et mäng on selgelt mitmekesisem, haaravam ja sõbralikuma õhkkonnaga.

Ka sangar on uus – Jediks õppima asuv Jaden, kelle soo ja välimuse valib mängija. Seeria alaline kangelane Kyle Katarn pole kuhugi kadunud, temast on saanud Jediakadeemia lektor, kes käib juhendajana aeg-ajalt missioonidel kaasas. Osad neist on iseseisvad, enamik aga üldlooga – järjekordsele kurjusekultusele koha kätte näitamisega – seotud.

Kahju, et Jedi Knight seeria lõppes just Jedi Academyga. Seeria säravaim täht andis ühe lõpuga lootust põnevale järjele ja et Raven Software oli just saavutanud hiilgeaja, võinuks kaugel-kaugel ammu-ammu toimunud sündmustest järgmiseks kogemisele tulla üks parimaid „Star Warsi“ mänge.

Star Wars The Force Unleashed: Ultimate Sith Edition

https://www.youtube.com/watch?v=HOdDdF9nbYE

The Force Unleashed on hack and slash, ehk haki ja rapsi mõõklemise mäng. 2009. aasta arvutiversioon, mis ilmus 14 kuud konsoolidest hiljem, kannab alapealkirja Ultimate Sith Edition, ning tuli koos lisapakkidega, sealhulgas kolme lisakaardiga.

Valgusmõõgaga hoope ja Jõuvõimetega taidlemist etendab Darth Vaderi salane õpipoiss, kes käib planeedilt planeedile asju ajamas. Vahel on eesmärgid õilsad, vahel kurjad.

„Tähesõdade“ austajad tunnevad ära tuttavaid kohti ja tegelasi, kuulevad pähekulunud muusikat ja heliefekte. Aga kuna konsoolilt arvutile toomise töö on olnud rohmakas, esineb omajagu vigu, eriti heliosakonnas. Lisaks on kolmanda isiku vaates kaamera liikumine puudustega ning bossivõitlustel on see vahel nagu võitlusmängudel. Olles minusugune mängur, kes ei viitsi võitluskombosid meelde jätta, siis muutub ka mõõgaviibutamine üksluiseks. Minu silmis on mängitavus igavapoolne ja vastikud välksündmused on tuju rikkumas, kuigi kõige hullem käkerdis on mängu lõpuosas Star Destroyer tähelaeva taevast allatoomine. Internet on täis mängureid, kes selle absoluutlolluse tõttu mängu vihkavad. Põhjusega.

Kõigest sellest on kahju, sest mängu esmamulje on päris hea, keskkonnad on kenad ja lõhkumistöö vaatemänguline. Natuke tõesti on lausa kinolikku muljet, nagu lubati. Kuid õige varsti hakkab mäng meelde tuletama, et see saab pea siiski 10-aastaseks ja mida aeg edasi, seda koledamaks graafika langeb ja elamus närbub.

Star Wars: The Force Unleashed II

The Force Unleashed II on kahe poolega münt. Ühest küljest on see eelkäijast kenam ja kütkestavama ning parema mängitavusega. Teisest küljest on selles tehnilisi vigu nagu Impeeriumil stormtroopereid. Minul oli „õnn“ maadelda neist ainult ühe tõsisemaga ja see ka poolikult võita.

Suur osa esimese osa omapärasusi esineb ka selles haki ja rapsi märulis, sealhulgas välksündmused. Naasnud on suurem osa tegelasi, kuid lugu on igav. Eelmise osa ebasümpaatne sangar Starkiller materdab edasi kloonina (või kas ikka?) egoistlike eesmärkide nimel. Õnneks on mäng eelmisest osast poole lühem ning tähelepanuväärsed keskkonnad (ikka planeedid ja kosmoselaevad) ei jõua tüütuks muutuda.

Kuigi kaugeltki mitte eeskujulik, on siiski tegu tänase valiku ühe nauditavama mänguga.