ARVUSTUS: Bloodstained: Curse of the Moon

Kes ei mäletaks Castlevania mänge? Tegemist oli üliraskete platvormeritega, millest esimene tuli välja aastal 1986. Koji Igarashi juhtimisel loodud Castlevania: Symphony of the Night on arvatavasti seeria tuntuim peatükk, mis omakorda pani aluse metroidvania žanrile. Tänaseks on Castlevania kahjuks saanud mänguseeriaks, mida Konami kasutab ainult oma pachinko-masinates. Õnneks tõttas fännidele appi Igarashi isiklikult!

2015. aastal algatas Koji Igarashi Kickstarteri kampaania, et luua uus Symphony of the Nighti laadne mäng. Selleks teoseks saab olema Bloodstained: Ritual of the Night, mis peaks mängijateni jõudma millalgi sel aastal. Kuna kampaania oli väga edukas, lubati teha ka üks retrostiilis üllitis, mis sarnaneks eelkõige NES-i Castlevania mängudega. Mäng sai nimeks Bloodstained: Curse of the Moon ja on saadaval Nintendo Switchi, 3DS-i, PS4, PS Vita, Xbox One’i kui ka arvuti peal.

Curse of the Moon vahetab Castlevania seeria tuntud vampiirid välja deemonitega. Peategelaseks on Zangetsu, kes tahab ükskõik mis hinna eest kõik need koletised hävitada. Tema peamiseks relvaks on mõõk, mis hakib kiiresti läbi igasugustest vastatest, kes tee peale ette jäävad. Lisaks neile kohtub Zangetsu veel kolme tegelasega, keda ta võib endale appi värbata. Nendeks on: Miriam, kes suudab väga kõrgele hüpata ja piitsa kasutada (just nagu Castlevania peategelased); alkeemik Alfred, kes pole just pädevaim võitleja, kuid kellel on suur hunnik loitse; ja Gebel, kes suudab ennast nahkhiireks moondada.

Teose suurimaks inspiratsiooniks on kindlasti Castlevania III: Dracula’s Curse. Tegemist on 2D-platvormeriga, kus mängija tapab koletisi, navigeerib ohtlikes keskkondades ja lõpuks võitleb bossiga. Just nagu Dracula’s Curse’is, on ka arvustatavas teoses mängijal võimalik enda tegelasi vahetada kõigest nupuvajutusega. See lisab mängule natuke rohkem dünaamikat, lubades kõigil läheneda takistustele nii, kuidas neile sobib – osad tegelased võivad olla paremad platvormimissektsioonides, teised paremad deemonitega kemplemises, kolmandad aga hädavajalikud bossivõitlustes.

Curse of the Moon on saanud lahti Castlevania’le omasest brutaalsest raskusest, olles palju ligipääsetavam uutele mängijatele. Nagu NES-i peal, on ka kõnealuses mängus teatud hulk elusid ning kui kõik need otsa saavad, peab mängija terve taseme uuesti läbima. See pole aga nii hull, kuna ühe elu kaotamiseks peavad kõik tegelased surema. Tänu sellele pakub Curse of the Moon head väljakutset, ilma et see liiga frustreeriv oleks. On olemas isegi eraldi raskusaste, mis annab mängijale lõpmatu hulga elusid ja teeb ka plavormimise lihtsamaks.

Kui aga tahta suuremat väljakutset, on Bloodstainedis seegi olemas ja mitte kõigest kõrgemate raskusastmete kujul. Zangetsu võib uute tegelaste värbamise asemel neid hoopis ära tappa, omandades uusi võimeid nagu kiirem jooks või topelthüpe. Mida vähem tegelasi on, seda raskemaks mäng muutub, sest iga väikene eksimus võib tähendada elu kaotamist. Kuna teost on võimalik mitut moodi läbida, on lool ka mitu lõppu. Kõikide nägemiseks peab teose läbi mängima vähemalt kuus korda, ühe läbimise kestvus võib ulatuda kahe tunnini.

Visuaalselt on Curse of the Moon väga sarnane vana NES-i Castlevania’tega. Vaatamata vanusele, on antud stiil imeline, demonstreerides võrratuid tegelasi, koletisi ja õudusžanrile omaseid keskkondi. Graafika värvilisus väärib samuti kiidusõnu, andes mitte kõigest erinevatele tasemetele, vaid ka mängitavatele tegelastele omad värvid. Heliefektid ja muusika on sobivalt retrostiilis. Heliriba on ülimalt hea, kasutades ära antud stiili piiranguid, et luua meloodiaid, mis mängijaga püsivad isegi siis, kui üllitis läbitud saab.

Bloodstained: Curse of the Moon on üks raske, kuid väga lõbus nostalgiline teekond. Kui otsida väljakutset või on lihtsalt igatsus vanade Castlevania teoste vastu, soovitan antud mängu väga soojalt. Kuigi Kickstarteri kampaania tegelik lubades pole veel väljas, olen ma selle suhtes optimistlik.

Curse of the Moon näitab, et Koji Igarashi ja tema arendustiim teavad väga hästi, kuidas antud tüüpi mänge teha. Ritual of the Night on seega heades kätes ja ma ei jõua seda ära oodata!