UURING: lapsevanemad ei hooli videomängude vanusepiirangutest

Suurbritannias korraldatud uuring näitab, et enam kui pooled Briti lapsevanemad ei järgi vanusepiiranguid ning soetavad alaealistele täiskasvanute jaoks mõeldud videomänge.

Childcare.co.uk küsitles enam kui 2000 lapsevanemat nende perekondade videomängualaste harjumuste osas. Selgus, et üle poole vanematest ei ole teadlikud, et nende alaealised lapsed puutuvad kokku täiskasvanutele mõeldud teostega. Samalaadne suhtumine ei laiene aga filmidele, mida vanemad noortel vaadata lubavad – kui videomängudele kehtestatud vanusepiirangutest ei pidanud kinni 86% vastanutest, siis kinokunsti puudutavaid eapõhiseid soovitusi ei järginud vaid 23% küsitletutest.

Lisaks selgub uuringust, et 43% vastanutest on täheldanud oma lapse käitumises negatiivseid muutuseid pärast täiskasvanutele mõeldud mängudega kokkupuutumist ning peaaegu veerandi sõnul panid kõrgema vanusepiiranguga teosed lapsi mõistma ja kasutama solvavat kõnepruuki. Uuringus osalenutest olid 72% emad ning kõigi vastajate laste vanus jäi 5 ja 16 eluaasta vahele, kellest 53% moodustasid poisid ja 47% tüdrukud.

Videomängude ja vägivaldse käitumise vaheline korrelatsioon on tänu Fortnite’i populaarsusele viimasel ajal taaskord päevakorda tõusnud. Kuigi Fortnite’i eapiirang on 12 eluaastat, on sellest kinni pidamist mängu tohutu edu ja vanemate huvipuuduse tõttu keeruline tagada. Childcare.co.uk asutaja Richard Conway selgitab, et kui 10-aastasel lapsel on 12-aastaseid sõpru, kes omavad Fortnite’i, tahavad noored arusaadavalt oma vanemate kaaslastega koos mängida. Conway arvates on kurioosne, et vanemad peavad rangelt kinni filmidele sätestatud vanusepiirangutest, kuid ei ole valmis pöörama videomängudele samaväärset tähelepanu. Tema arvates peaks meeles pidama, et lapsed on kergemini mõjutatavad ja võivad seega mängus või filmis nähtut imiteerida.

Kuigi Childcare.co.uk uuring viidi läbi Suurbritannias, kirjeldavad selle tulemused teatud määral ka Eestis valitsevat olukorda. Näiteks keelasid minu elukaaslase vanemad hiljuti oma 8-aastasel pojal Fortnite’i mängimise, kuna nende arvates näib teos vägivaldne ja on poisi koolikaaslaste seas liialt suure furoori tekitanud. Küsimusele, kas enne mängu ärakeelamist oldi teadlikud sellele kehtestatud vanusepiirangutest, vastasid vanemad eitavalt. Eriti kõnekas peaks olema keelu põhjuseks toodud Fortnite’i populaarsus 8-aastase noormehe eakaaslaste seas, mis annab aimu kohalike vanemate soovimatusest või võimetusest jälgida ja kontrollida, mida nende lapsed mängivad.

Eestis arutleti videomängude ja eapõhiste piirangute üle aktiivsemalt eelmisel aastal. Diskussioon leidis laiema kandepinna 2017. aasta kevadel, mil kinos Kosmos toimuma pidanud õudusmängu Outlast 2 demoüritus jäeti Tarbijakaitseameti nõudmisel ära, kuna üritusel puudus vanusepiirang. Mõned nädalad hiljem kirjutas Postimehes Sirje Potisepp Riigikogust läbi käinud magusamaksu valguses, et eestlaste suurim probleem ei ole suhkur, vaid arvutimängudest ja nutiseadmetest tulenev laiskus. Sten ei olnud sellega nõus.

Eelmise aasta 30. septembril aset leidnud MängudeÖÖl toimus videomängude vanusepiirangute teemal paneelarutelu, millest võtsid osa Level1, Eesti Lastekaitse Liidu, Eesti Lastevanemate Liidu ja Sotsiaalministeeriumi esindajad. Selle tulemusena algatas Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Elise Nikonov mõttepaberi, milles pani ette rakendada Eestis mugandatud PEGI reitingusüsteemi, mis jätaks vanema või hooldaja nõusolekul alaealistele õiguse täiskasvanutele mõeldud mänge mängida. Ürituste korraldajad peaksid seadusemuudatuse korral taotlema lubasid, mis volitaks neid üritusele lubama alla 18-aastaseid noori. Meie teada ei ole Nikonovi ettepanek ideetasandilt kaugemale liikunud. Mõttepaberi sisu on viimati muudetud 2017. aasta 29. oktoobril.

Nii Eestist kui ka piiri tagant pärit kogemused näitavad, et ilma vanemliku huvi ja osaluseta on täiskasvanuliku sisuga mängude levikut alaealisteni keeruline piirata. Lapsevanemad kas ei võta videomängudele kehtestatud vanusepiiranguid tõsiselt või ei ole nende olemasolust teadlikud. Noori telekate ja arvutite eest eemale meelitada on keeruline ning olen sageli kuulnud arvamust, et rahulikult paigal istuv ja mängiv laps on vanemate jaoks meeldivam, kui ringi jooksev vali energiapall. Kui sellises olukorras lapsed nende vanusepiirangu raamidest välja jäävatest mängudest kõne- või käitumismaneere üle võtavad, suhtuvad vanemad sellesse sageli hirmuga, mida aitab õhutada peavoolumeedia enamasti ühepoolne kajastus. Nii on valearusaamad kerged tekkima.

Sageli ülepaisutatud arusaamu videomängude destruktiivsusest aitaks leevendada vanemate suurem huvi selle vastu, mida nende lapsed mängivad. Sarnaselt filmide ja muude meediavormidega on ka mängude jaoks PEGI ja ERSB poolt paika pandud soovituslikud eapõhised piirangud, mille eesmärgiks on aidata tarbijatel teha enda jaoks kõige sobivamaid valikuid. Kui vanemad pühendaksid enne ostu videomängude sisu tundma õppimisele sama palju aega, kui oma laste poolt loetavate raamatutega või vaadatavate filmidega tutvumisele, saaksime ehk aja jooksul lahti ka mängudele suunatud paanikalainetest.