ARVUSTUS: The Crew 2

Automängud pole minu forte, kuid sellegipoolest tekib vahepeal mingi hoog, mistõttu on kohe suur isu virtuaalse rooli taha hüpata ja gaas põhja vajutada.

2014. aastal ilmunud The Crew polnud just kõige parem teos, kuid ometigi oli see üllatavalt populaarne. Kas põhjus seisnes asjaolus, et arendaja Ivory Tower koosneb suuremas osas legendaarse Test Drive Unlimited meeskonnast või on tegu lihtsalt mingi Ubisofti needusega, seda ei saa me kunagi teada. Kui aga kuulutati välja seeria teine osa, olin mina üks neist, kes arvas, et see näeb küll välja nagu midagi, mida tahaks isegi proovida.

The Crew 2 ülesehitus on lihtne – mängijal on hulganisti sõidukeid, mida kõike saab lennult (seda nii kaudselt kui ka sõna otsesemas mõttes) vahetada. Võimalik on teha nii õhuakrobaatikat, vees paatidega kiirendusvõistlustest osa võtta või proovida oma kätt nii tänava, ringraja- kui ka offroad-rallis. Esindatud on ka monster truckid ja mootorrattad nii ekstreemspordi- kui ka tänavavõidusõidu võtmes. Tegevusi on palju, isiklikud lemmikud olid kõikvõimalikud lennustiilid ning paadisprint, kuna autodega sõitmises ma just kõige pädevam pole (krossiralli tuli aga alati hästi välja, ei tea miks).

Üleüldine juhitavus masinatel varieerub seinast seina. On autosid, mis voolavad otsekui nad oleks Grand Theft Auto 4 maailmast siia toodud ning on masinaid, millega võib analoogi lükata kasvõi puldi küljest ära, kuid ikka on suund otse. Enamjaolt on aga sõitmine ikkagi nauditav ja korraliku tagasisidega – kui ma pööran vasakule, siis auto seda ka teeb ja kui pidurdan, siis (mingi aja pärast) jään ma seisma.

Kui aga tavaline sõiduviis ei kõlba ja on isu selle masina järgi, millel on kohutav alapööramine, siis on kõiki masinaid võimalik täpsemalt oma äranägemise järgi tuunida. Mulle pakuti hulganisti tähekombinatsioone, millest ma üldse aru ei saanud ja seetõttu ei hakanud neid isegi näppima – ABS ja ESP, kaalubalanss, rehvide pidavus… Autofanatid saavad veidike rohkem lõbutseda. Põhiline uuenduste saamine toimub Destiny-laadse süsteemi kaudu, mis tähendab, et peale erinevate tegevuste läbimist saab mängija portsu helendavaid pallikesi, mis meenutavad kohutavalt eelnimetatud Bungie kosmosetulistamismängu auhindu. 

Nendest saadud kraam varieerub erinevate rariteetsusastmete vahel (roheline>sinine>lilla) ja mida haruldasem on mängija varustus, seda rohkem lisaboonuseid on võimalik saada (vähem sõidukikahjustust, parem kontroll murul sõites ja nii edasi). Otse loomulikult on olemas ka võimalus enda masinaid visuaalselt kenamaks muuta. Erinevaid kujukesi kasutades saab teha ilusaid portreesid, millega oma sõiduvahendit kaunistada. Minul selleks annet kahjuks pole ning seega ma kasutasin Top 100 edetabelist leitud animepildikesi.

Progressioon on seotud kuulsusega.Mida rohkem erinevaid rallisid läbida, seda rohkem fänne mängija saab. Esimesed 4 taset on seotud „looga“, ülejäänud 9000 (või mis iganes üüratu arv see oli) aga ikoonistaatusega. Tolles staadiumis on võimalik saada punkte, mida panna erinevatesse kategooriatesse. Sealt omakorda on võimalik valida protsentuaalseid uuendusi, nagu näiteks suurem võimalus parema kraami saamiseks, nitropaagi suurendus või isegi vastaste sõidukitele suurema kahju tegemine. Vahepeal saab mõne auto ka, näiteks Icon 600 saab endale mingi Ferrari.

Erinevalt esimesest mängust jätab The Crew 2 maha igasuguse loopõhise osa. Hüvasti mannetu võmmidraama, keegi ei igatse sind! Selle asemel on tegu Forza Horizoni laadse festivaliga, milles „parimatest parimad sõidavad laheda tiitli nimel ja selle jaoks tuleb erinevaid teisi parimaid sõitjaid võita“. Kuigi leidub ka hästi magedaid vaheklippe stiilis „tänavad on mu elu, #ralli4life“, on õnneks neid väga vähe. Suurem osa mängija ajast möödub ikkagi rooli taga, ilma et keegi segaks.

Segamisest rääkides… Mitmikmänguosa on tagasi ning see ei tundu kuidagi teistsugusem võrreldes eelmise osaga. Jätkuvalt on võimalik lihtsalt neljakesti mööda suurt Ameerikat ringi sõita. Mängija-versus-mängija rallid pole aga veel isegi mängu lisatud, mistõttu on vähemalt praegusel hetkel sõpradega koos mingigi lõbu leidmine peaaegu et nullilähedane. Võimalik on ette võtta hüperautorallisid, mis kestavad 30 minutit reaalajas (jah, legendaarne New York>San Francisco teekond on tagasi), kuid ka see kisub üpriski mannetuks. Eks ootame neid tasuta lisasid, millest üks on PvP.

Nii nagu päriselus on võimalik igava sõidu ajal autos makk käima panna, saab seda teha ka kõnealuses teoses. Viiest-kuuest raadiojaamast olid minu arust kuulamiskõlblikud ainult kaks, kuid eks igaühele oma. Vähemalt on tegu päris litsentseeritud lauludega ning variatsiooni on kordades rohkem kui esimeses osas. Üllitise enda originaalne heliriba on aga peaaegu et olematu, ainult põhimenüü meloodia on kindlates festivalirallides remiksitud (nii roki, tehno, kui ka räpi võtmes).

The Crew 2 on igati adekvaatne teos minusugusele autovõhikule, mõnele pedandile võib sellest samas vajaka jääda. Kõigele vaatamata on tegu igati nauditava arkaadiliku sõidukogemusega. Kui esimene The Crew oli kõigest skelett mingist automängust, siis teine osa on sellele seeriale juba liha luudele kasvatanud.