Kaklusmängude muusika ning miks see nii hea on

Paljud mu sõbrad teavad, et ma armastan kaklusmänge. Need on psühholoogilised mõttemängud ning tehnilised duellid ühes komplektis, rääkimata veel värvikatest tegelastest, kelle erinevatest mängu- ja võitlusstiilide kompotist leiab kindlasti igaüks oma lemmiku. Sel korral tuleb jutuks aga samuti tähtis osa iga hea teose juures – heliriba.

Kaklusmängudes jagunevad palad tavaliselt kahte kategooriasse: tegelase või areeni meloodia. Antud žanri mängudes on muusikal kaks eesmärki, mis tavaliselt oleneb eelnimetatud liigitusest. Kui tegu on tegelase tunnuspalaga, annab teos tihti edasi midagi tema iseloomu kohta või lihtsalt sobib ta stiiliga kokku. Seda saavad saavutada mõned kakluspaikadega seotud palad, kuid see oleneb jällegi mängust. Areeni lood aga sobivad kakluse tagataustaga kokku ning aitavad luua pingelist või eepilist atmosfääri.

TEKKEN 5

Tekken 5 oli üks mu esimesi kaklusmänge, mis annab sellele erilise staatuse. Eelmises paragrahvis tähistatud kahest kategooriast kuulub kõnealune teos heliriba poolest teise. Mängus on palju erinevaid kohti, kus oma vastasele molli anda ning seetõttu ka palju erinevaid palu, mille rütmis vastast tümitada. Paljude arust kuulub parima loo tiitel „Moonlit Wildernessile“ ning ma pean sellega nõustuma.

Täiskuu, lossivaremed ning tuules õõtsuvad lilled on imeliseks taustaks rivaalide vahelisele kakluse. Loo esimesed noodid annavad aimu, et ees ootab üks eepiline matš. Peaaegu alati, kui sõbraga vana hea Playstation 2 tööle paneme ja Tekkenit mängime, võtame just selle oma kakluspaigaks… kui just kursor ei jää suvalise areeni nupu peale. Uuemates järgedes on veelgi häid palu, kuid ülalmainitu jääb minu südames alati parimaks.

SKULLGIRLS

Lab Zero käsitsi joonistatud teos on otsekui armastuskiri tervele kaklusmängude žanrile. Üllitises leidub palju viiteid teistele mängudele ning popkultuurile üleüldiselt, mis näitab, kui suured nohikud arendajad on. Skullgirls ei ole aga imeline ainult väljanägemise poolest, vaid ka heliliselt. Seegi mäng kuulub pigem tolle eelmainitud teise kategooria alla. Iga tegelase loo lõpus toimuva bossikakluse pala on ääretult eepiline ja pingeline, kuid siinkohal jääb ette minu muusikaeelistus. Vabandust, Marie.

Big Band on üks kahest meessoost tegelasest mängus, mis on täis tüdrukuid ja naisi. Ta keha sisaldab erinevaid instrumente tamburiinidest erinevate puhkpillideni välja, sealhulgas ka saksofoni, mida kuuleb ülalolevas palas väga palju. Jazz on üks mu armastatuim muusikažanr, nii et kui kuulsin toda lugu, teadsin, et sellest saab mu uus lemmik. Kuigi kakluspaik pole otseselt vaskhiiglasega seotud, näeb areeni esimest korda tema loos ning seda saab kasutada alles peale selle läbitegemist (või kui omada nii tegelast kui valitavate värvide lisapakki). Kokkuvõtvalt teeb hästi palju rütmikat saksofoni sellest imelise taustaloo ühele suurepärasele kaklusele.

GUILTY GEAR Xrd Revelator 2

Oleme jõudnud teoseni, mis on antud artikli üks põhiline inspiratsiooniallikas. Daisuke Ishiwatari loodud mängusarjal on alati olnud imeline heliriba, milles on palju sarnasusi lääne muusikale, mille fänn Daisuke — kes on muide teoste heliloojagi — on. Guilty Gear on selles nimistus esimene mäng, kus muusikapalad käivad tegelastega kokku. Üks parim näide stilistiliselt sobivast loost on „Jack-a-Dandy“, mis on Slayeri tunnusmeloodia.

Slayer on stiilne mees, kes riietub šikilt, on viisakas ning armastab ilusaid asju elus, nagu luule, hea kaklus ning oma naine. Ahjaa, ta on ka vampiir ja väidetavalt üks tugevamaid tegelasi mängu universumis. Enamasti on ta kauge vaataja rollis, kuid kuna talle on maailm, kus ta elab, meeldima hakanud, sekkub ta, kui midagi halba on toimumas. Mõnele väikesele ülbusmomendile vaatamata — mõnikord nendib ta fakti, et vaenlane ei suuda talle konkurentsi pakkuda — on ta elegantne ja abivalmis, andes teistele tegelastele head nõu tänu oma surematusele, mis annab talle laiema perspektiivi. Tema tunnusmeloodia on läbi imbunud talle omasest klassist ja jõust, mida ta õhkab nii kakeldes kui ka võitlusest väljaspool.

KILLER INSTINCT (2013)

Killer Instinct on klassikaline kaklusmäng, millele on uus elu sisse puhutud tänu 2013. aastal ilmunud versioonile. Teos võtab elemente vanadest mängudest ning mässib need uue kuue hõlmade vahele. Heliriba loojaks on Mick Gordon, vähemalt kahe esimese hooaja puhul. Teoses on samuti tegelastepõhised palad, kuid need on seotud ka võitluspaikadega, tekitades mõnes mõttes kolmanda kategooria. Nendest parim kuulub TJ Combole, kelle motivatsioon selgub läbi laulu sõnade.

Combo oli kunagi tipppoksija, kuid ta muutus laisaks. Et saada uuesti meistriks, pakkus Ultratech — mängu universumis eksisteeriv megafirma, mis on tihti pahalase rollis — talle võimalust olla tugevam kui kunagi varem, seda tänu küberneetilistele implantaatidele. Sellest saadi hiljem teada (kuna ta ei tahtnud enam korporatsiooni käske täita) ning talle pandi eluaegne poksimiskeeld peale. Mees rebis metalli oma käest välja, taastus ning läks tagasi oma juurte juurde. Nüüd on aeg Combol omaenese oskuste najal taas tippu ronida ning laulus on ta motivatsiooni tunda, eriti refräänis.

STREET FIGHTER IV

Street Fighteri sarjas (ja teisteski Capcomi kaklusmängudes) on olnud palju kvaliteetseid helipalasid, eriti Street Fighter III: Third Strike’is. Seeria neljandas osas on aga minu arust üks parimaid tegelase tunnusmeloodiaid. Street Fighter IV sisaldab ka võitluspaikadele spetsiifilisi lugusid, kuid neid kuuleb enamasti ainult Arcade mängulaadis ning paljud neist ei ole väga huvitavad.

Juri on sadistlik taekwondo kasutaja, kellele meeldib näha oma vaenlast enda jalge ees valust väänlemas. Mõnikord kasutab neiu ära oma seksapiili, et vaenlastega jamada ning neid veelgi kergemini murda. Seda toksilisust ja hullust on samuti tunda muusikas, mis otsekui karjub näkku, nii metafooriliselt kui ka loo sees.

POPKULTUUR

Tagatipuks on kaklusmängude muusika on jõudnud internetikultuuri… või siis vähemalt üks kindel pala.

Guile, kes on seeria üks alustalasid, ilmus esimest korda teises Street Fighteri mängus ning siiamaani on tema tunnusmeloodia seostatud tagasitulekute ning hype-momentidega, nagu on näha kõikidest nendest videotest, mis kannavad nime „Guile Theme Goes With Everything“. Meloodia on tõesti väga meeldejääv ja samas tähtis osa kaklusmängude kultuurist ja ajaloost ning üleüldisest popkultuurist.

Häid mõtteid ja näiteid loksub mu peas veelgi, kuid hakates kõiki neid lahti kirjutama, läheks artikkel veelgi pikemaks. Selle asemel tehkem endale teene ja kuulakem rohkem videomängude heliribasid, eriti veel kaklusmängude omasid.