Nintendo Switch on mulle õpetanud, et…

Pole ime, et Nintendo uusim pihukonsool on maailma tormijooksuga vallutanud. Tegu on mobiilse mängumasinaga 21. sajandi modernsele inimesele, kellel lihtsalt ei ole aega. Mitte millegi jaoks! Mitte kunagi! Sest kuidas on võimalik naelutada ennast sadadeks tundideks statsionaarse televiisori ette, samal ajal kui päris maailmas käivad aktsiad üles-alla, maailmavaated vasakule-paremale, tuleb minna poodi, kooli, tööle, vanaisa pulma, onu soovahetusoperatsioonile ja kassi lõpetamisele? Õnneks on Nintendo kõige selle peale mõelnud ja kinkinud maailmale Switchi, millel on ajaga ühte sammu astuvale ilmakodanikule nii mõndagi õpetada.

Nintendo Switch on mulle õpetanud, et suurus ei ole oluline

Äratan nupuvajutusega ellu seinal ilutseva ultramodernse sünkmusta teleri. Sellel on olemas kõik kellad ja viled, mis iga endast lugupidava mängufänni suu vett jooksma paneksid – 60-tollise 4K resolutsiooniga ekraani taga hellitab vaataja nägemismeelt uusim HDR tehnoloogia ja sada erinevat võimalust pildikvaliteeti oma eelistustele vastavalt kalibreerida. Vajun õndsalt diivanile justkui palves munk altari ette, haaran Nintendo Switchi puldi järele ja momendil, kui ekraanile ilmub The Legend of Zelda: Breath of the Wild, toimub mu silme ees puhaste värvitoonide kirgas detonatsioon. Ma mängin erksatoonilise liikuva maaliga, mille kõik kaunid detailid jõuavad minuni kõrgeima kvaliteediga. Teleritemaailma Lamborghini mu seinal kannab hoolt selle eest, et mitte midagi ei läheks kaotsi. Ainult nii on võimalik Breath of the Wildi laadset mängu tõeliselt nautida!

Või siis mitte…

Ma lesin laisalt diivanil ja mudin vaikuses Switchi pisikese kaasaskantava ekraani külgedel paiknevate pultide nupukesi. Väike Link saadab väikeste bokoblinite suunas lendu veel väiksemaid nooli ja kogub siis kokku nende poolt laiali puistatud tillukest kraami. Ekraanil on kõik miniatuurne, veidi teraline ja kaugusesse vaadates mõneti hägune, kuid ma ei pane seda tähele. Olenemata kannatanud graafikast olen ma sattunud revolutsiooni keskmesse – möödas on see tume ajastu, mil ma pidin mängides ühes kindlas suunas vaatama! Või veel enam, püstises asendis istuma! On kummastav mõelda, kui primitiivselt me kunagi elasime ja kui kaugele me ühiskonnana arenenud oleme. Uue ajastu Link võib ju olla väiksem, kuid ta ei esita mulle tingimusi, vaid tuleb minuga täpselt sinna, kuhu ma soovin. Ja sama ajal, kui mina naudin tillukeselt ekraanilt eelmise põlvkonna graafikat, ootab mu Lamborghini toanurgas nukralt oma korda.

Rääkides kõikjale kaasa tulemisest, siis…

Nintendo Switch on mulle õpetanud, et looduse kutset ei tasu karta

Läbi ränkraske töö, higi ja pisarate oled sa ennast närvesööva pooltunni jooksul Fortnite’is viimase kahe mängija sekka hiivanud. Su pulss on kõrgem kui Cliffy B ego ja eluderiba tühjem kui LawBreakersi serverid, kuid ometi on sul veel võimalus! Su langenud meeskonnakaaslased piidlevad hinge kinni hoides oma ekraane ja su ema poolt palgatud Fortnite’i treener mõtleb endamisi habemesse muheledes, et tema töö siin on tehtud. Kuid niipea, kui oled pahaaimamatu mängija peanupu oma sihiku keskpaika asetanud, muutub hetkega kõik – süüdi võib olla kas eelmisel õhtul NOA restoranis sisse ahmitud lõheroog või need pesukapslid, mille toiteväärtuses su verd oksendavad sõbrad olid veidralt veendunud. Selge on see, et su kõht keerab ja sa pead minema! Nüüd ja kohe!

Olid ajad, mil looduse kutse oleks kaasa toonud kindla võiduvõimaluste surma, kuid me elame uuel, valgustatumal ajastul. Switchi kaasaskantavus tähendab, et mäng lõppeb siis ja ainult siis, kui sina soovid ning edu ei ole dikteeritud sellistest triviaalsustest nagu bioloogilised  vajadused. Kui su reaktsioonid päriselus on sama muljetavaldavad kui Fortnite’is, siis ei pea äkiline s*itahäda ilmtingimata kaasa tooma s*tta mängu. Nii et kraba aga oma konsool dokist kaasa, lippa pükse rebadele kiskudes tualeti poole ja too võit koju! Ainult üks palve – palun pehmenda oma triumfi õhuvärskendajasaluudiga. Eputajad ei meeldi kellelegi.

Nintendo Switch on mulle õpetanud, et vanurid ei mõista mind (ja mina ei mõista neid)

Kuigi olen vabakutseline videomänguajakirjanik, ei ole ka mulle märkamatuks jäänud, et käesoleva aasta suvi on üle pika aja üks kõige, noh, suvisemaid. Ilmad on soojad, päike paistab ja isegi vihmapilved näivad olevat mõneks ajaks puhkusele läinud. Sestap olen minagi paaril korral südame rindu võtnud ja õue läinud! Et mitte mugavustsoonist ilma päästerõngata liialt kaugele triivida, olen ma oma avatüüridele julgustuseks kaasa võtnud ustava sõbra, Nintendo Switchi.

Ühel augusti pärastlõunal pargimurul Switchi näppides lähenevad mulle vanem proua ja tema koer. Konsoolile maandatud pilgu tõttu jääb lähenev paar mulle esialgu märkamatuks.

„Noormees! Noormees, palun!“

Kuna ma ei oota kedagi, siis ma ei reageeri koheselt. Lisaks, need ajad, mil mina sõna „noormees“ peale koheselt pilgu tõstan, on hakanud üha paksema ajakardina taha peitu pugema.

„NOORMEES, VAADAKE MULLE OTSA, MA RÄÄGIN TEIEGA!“

Tädikese ootamatult vali karje ei sobitu pargi unisusse ja ma võpatan. Läheduses suvepäeva nautivad kaaskodanikud tõstavad samuti uudishimulikult päid.

Mina, pärast ebamugavalt pikka vaikushetke: „Jah?“

Tädikese peni huvi minu vastu näib olevat enam kui platooniline, kuid proua ei lase end sellest häirida.

„Noormees, öelge palun mulle, kuidas Te saate ainult oma väikest telekat vaadata? Väljas on nii ilus soe ilm ja Teie ikka vahite siin ainult oma väikest telekat. Endal on Teil juba prillid peas ja ikka peab tulema siia välja oma silmi rikkuma niimoodi. Öelge, kas Teil siis midagi kasulikumat ei ole teha?“

Vanakese monoloogi tekib hetkeline paus ja ma ei saa aru, kas ta ootab minult vastust. Enne veel kui jõuan reageerida, krabab proua sõnajärje taas enda kätte.

„Tead, mul Marta teisest paraadnast rääkis, et tal tütrepoeg ka kogu aeg noorest peast vahtis ekraani ja mängis mänge, ja nüüd ta elab väljamaal koos ühe teise mehega ja kes teab, mida nad seal üksteisele teevad. Hea veel, et väljamaale ära läksid, meile siia pole sellist asja küll vaja. Sa, tead, vaata ette, muidu sina ka…“

Kuid daamikese kutsu on minu vastu huvi kaotanud ja tirib prouat juba edasi pargipuude vahele. Veel üle õla viimaseid pilke heites laseb tädi krantsil teed juhtida ja kaob peagi rohelusse.

Mina pakin oma asjad kokku ja sean sammud kodu poole. Eesti suvi võib ju sel korral soe olla, kuid kõige – ja kõigini – päikesekiired veel jõudnud ei ole.

Nintendo Switch on mulle õpetanud, et seltsis on segasem

Kui asi puutub videomängudesse, siis ma olen alati kõige enam nautinud iseenda seltskonda. Head lood ja sügavad tegelased on minu jaoks kutsuvamad kui kanaeined või mitmikmängudes emanaljade mitmekülgse maailma avastamine. Minu eelistused tähendavad seda, et mängin sageli üksi ja mu elukaaslasele kipub seega minu meelishobi kaugeks jääma. Mitte, et see talle liialt palju tuska valmistaks – Isabel ei ole kunagi suhtunud videomängudesse märkimisväärse poolehoiuga ja pole seega kaasategemise vastu ka aktiivset huvi üles näidanud. Esimene võimalus kompromissiks minu mänguinnu ja tema skepsise vahel oli Nintendo Switch.

Switchi soetamine oli meie esimene ühine videomänge puudutav otsus, mis on kuus kuud hiljem ennast kuhjaga ära tasunud. Minu varasemalt videomängudest laia kaarega mööda käinud elukaaslane mängis nüüd ühtakki koos minuga Mario + Rabbids: Kingdom Battle’it, Snipperclipsi ja Mario Karti ning, mis kõige tähtsam, veetis siiralt lõbusalt aega! Meie vaieldamatuteks lemmikuteks on kujunenud Overcooked ja selle järg, milles Isabel mulle juba eeskujulikult silmad ette teeb. Poolteist aastat tagasi ei oleks ma osanud arvata, et me kunagi koos videomängude seltsis kvaliteetaega veedame, kuid Switchi vormilt lihtsad, kuid sisult keerukad ning peresõbralikud mängud on meile selleks võimaluse andnud. Läbi Nintendo uusima konsooli olen ma suutnud Isabelile demonstreerida mängumeediumi siirast potentsiaali lõbusaks ajaviitmiseks. Minu jaoks on see Switchi vaieldamatult positiivseim omadus.

×××

Varasemalt on mulle kasulikke õppetunde pakkunud Fallout 4, Uncharted 4: A Thieve’s End ja Sniper Elite 4. Mine viska pilk peale!