Üksik välgunool ning No Man’s Sky tõid minuni videomängude parima „kala“

Peaaegu kaks aastat pärast kauaoodatud ja palju räägitud No Man’s Sky ilmumist on Hello Gamesi ja selle juhi Sean Murray suurim teos lõpuks valmis saanud… aga kas siiski? No Man’s Sky uuendus nimega NEXT jõudis meieni umbes-täpselt 730 päeva peale algset ilmumisdaatumit (2016. aasta 12. august). Nüüd saab päriselt koos sõpradega kosmoses seigelda ja ka reaalselt näha teisi mängijaid, kellega kohtumine pidi triljonite planeetide vahel olema niikuinii võimatu.

Koos mängimise võimalust pole ma veel seni proovinud, samuti on jäänud puutumata teised vahepealsed uuendused, milleks oli näiteks baaside ehitamine ja autodega planeetidel sõitmine. Ausalt öeldes pole ma oma senise kahe aasta jooksul jõudnud No Man’s Sky’d mängida rohkem kui viis tundi, sest sarnaselt paljudele teistele, kes mängu ette tellisid, olin ma selles ülimalt pettunud ja sinna see ka jäi. Nüüd, kus NEXT uuendus välja tuli, võtsin mängu uuesti ette ja asusin vaatama, kas ja kuidas suudab see pärast kõiki neid aastaid mind üllatada.

Ma ei jõudnud väga kaugele, sest Eestile omane ilm oskab palju vigurdada ning tulemuseks oli välk selgest taevast, mis minu puhul tähendas seda, et pikne kõrvetas läbi nii minu ruuteri kui ka digiboksi, mille tulemusena leidsin end situatsioonist, kus mul polnud mitu päeva püsivat netiühendust peale mobiilse interneti. Küll proovisin mängida just alla laetud Far Cry 5 lisapakki Lost On Mars, aga Uplay väitis, et mul on failid puudu ning sama asi kehtis ka The Crew 2 puhul. Lõpuks pöördusin tagasi Steami poole, kus mul oli õnneks alla laetud mitmeid üksikmänge, mille hulgas oli ka No Man’s Sky viimane uuendus.

Arvates, et interneti puudumine mind ei mõjuta (sest teiste mängijatega kohtumine olevat ju võimatu ja ühtegi sõpra, kes sama mängu arvutil omaks, mul niikuini polnud), asusin mängima seda täiesti võrgust väljas. See osutus kohutavaks veaks, mis aga aitas mul omakorda näha minu mängurikogemuse seni parimat „kala“.

Mäletasin selgelt, et minu eelmine mängusessioon lõppes ühe värskelt nimetatud planeedi mahajäetud hoone juures, kuid ilma netiühenduseta mängu sisenedes avastasin, et selle hoone kõrval polnud enam kosmoselaeva, mille nimetasin hellitavalt Joss Whedoni geniaalses ulmeseriaalis „Firefly“ olnud laeva järgi Serenityks. Ma olin esmapilgul täiesti üksi asustamata planeedil. Kui asusin jalgsi mööda kohaliku loomastiku poolt asustatud planeeti liikuma, panin tähele, et minu kosmoselaev asub hoopis selle sama taevakeha orbiidil. Esialgu arvasin, et see on osa No Man’s Sky uuendusest, mis nagu viitaks, et teised mängijad saavad minu kosmoselaeva ära varastada ajal, kui mind ennast mängus pole, kuid siis avastasin midagi väga veidrat. Nimelt liikus minu armas laev orbiidil tegelasega samaaegselt. Sel hetkel sain aru, et tegu oli väga huvitava mänguveaga, millesarnast pole ma varem kohanud.

Minu kosmoselaev viibis planeedi orbiidil ilma piloodita, kuid liikus minuga koos. Lisaks sellele ootamatule olukorrale tekitas minu tegelase liikumine laevale omaseid hääli – ehk siis iga kord, kui jooksin või hüppasin, kostusid kosmoselaeva mootorite helid. Ma küll üritasin minna planeedi maastiku õnarustesse, et kosmoselaeva allapoole meelitada ja seda maanduma suunata, kuid see mul ei õnnestunud. No Man’s Sky planeedid võivad olla väga toksilised, aga minu puhul see ei kehtinud, sest mäng arvas, et olen endiselt kosmoselaevas, kus ma tegelikult ei viibinud, kuigi samal ajal langesid pidevalt minu skafandri visiiril mürgise õhu näitajad.

Kuna mängus on võimalik endale vastava relvaga väärtuslikke mineraale krabada, siis üritasin ka seda teha, kuid kuna mäng arvas endiselt, et olen kosmoselaevas, mis tegelikult asus minust eemale orbiidil, osutus  relva kasutamine niisama veidraks kui kõik muu. Minu relv oli küll vaateväljas, kuid asus väga kaugel ja väga veidras positsioonis. Ainsaks põhjenduseks võis olla see, et kuna mäng arvestas minu tegelase asemel kosmoselaevaga, suunati ka käsirelv oluliselt kaugemale. Miskipärast mängisin sellises olukorras edasi ligi tund aega, kuni sain aru, et see ei vii mind kuhugi.

Samas viis see mind järelduseni, et sellist „kala“ pole ma varem kohanud ja see kõik juhtus tänu välgule, mis mu ruuteri läbi kärsatas, sest muidu poleks ma midagi taolist näinud. Mida sellest õppida? Aga miks mitte näiteks seda, et võtke oma internetikaablid välja ja proovige, millised mängud ka tegelikult võrguta tööle lähevad ja millised näiteks väga huvitavad vead esile toovad.

Mul õnnestus kogeda midagi väga huvitavat ja enneolematut ning see aitas mul ka No Man’s Skyd rohkem hinnata, sest värske uuendusega sarnaneb see tõesti mängule, mis ta 2016. aastal olema pidi.