VASTASSEIS: NEON STRUCT: Die Augen der Welt VS. ROOT

Vastaseisude kolmandas kohtumises piiluvad üksteist üksikisikuvaates luurekad NEON STRUCT: Die Augen der Welt ja ROOT. Mina leian, et Minor Key Gamesi mäng on oluliselt parem Skunkape Interactive’i üllitisest, kuid kumb stuudio kumma tegi, saab järeldada edasi lugedes.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad on läbi silmade perspektiiviga hiilimismängud USAst, mis ilmusid 2015. aastal umbes kuue kuu pikkuse vahega – NEON STRUCT mais, ROOT novembris. Inspiratsiooniks on 80ndad ja spionaažiteema, sealjuures ühel või teisel viisil ka Edward Snowden. Kummaski pole häälkõne ja kommunikatsioon kantakse ette tekstikastidega. Mõlema minimalistlikus esteetikas kannavad olulist osa sinakad ja violetsed värvilahendused ning ruudulisus. Sarnaselt saab kolada ventilatsioonišahtides, kiigata nurkade taha, patrullivaid valvureid selja tagant uimaseks koksata ning mõlema teose tasemete läbimiseks on erinevaid võimalusi. Ameeriklastest arendajatele on tähtis olnud ka oma indie-mängu tiitlid suurte tähtedega stiliseerida ja WC loputuskastid interaktiivseks teha.

HINGELE

NEON STRUCT: Spiooniagentuur, reeturlik ülemus, suur vandenõu. Tubli agendi Jillian Cleary alt tõmmatakse vaip, ta peab põgenema ning oma inetute valedega määritud nime puhastamiseks rändama, uusi liitlasi leidma ja vasturünnakule asuma. Erinevates nahkades oleme seda kondikava näinud igal pool ja korduvalt, kuid NEON STRUCTis ei muutu see tüütavaks. Tegelased on inimlikud, dialoog päris hea ja lõppu veidi muutvad moraaliküsimused asjakohased.

ROOT: Eee… mida ma öelda oskan? Päev pärast mängu on tuul selle vähesegi mällu haakunud info kõrvade vahelt välja puhunud. Niipalju saan lausuda, et vähemalt mind ei suuda ROOTi lugu karvapaksuseltki paeluda. Kõlavad sõnad nagu korporatiivne krüpto-spionaaž ja küberterrorism on sulatatud sürreaalseks pläustiks mingist arvutisüsteemist, kus mängija võitleb häkkerina (huvitav, kust küll tuleb tema nimi Edward Summerton) tronilikus keskkonnas süvaõiguste eest. Või midagi sellist. Totrus igatahes.

MÄNGITAVUS

NS: Mängu suur eeskuju on olnud esimene Thief. Ka siin on kaartidel erinevad lähenemisteed, pimeduses varjatuse mõõdik, vaikselt liikumise nõue, taskutest pätsamine, muukimine, häkkkimine (mis on pingpongi minimäng) ja hõlma all on abiks palju abividinaid. Samuti on olemas nurga taha piilumine, vastaste seljatagant uimaseks koksimine ja siis nende lohistamine varjudesse. Eelmise sajandi Thiefi austajale, nagu mina, on taevamannat kulbiga. Lisaks aitab sujuvusele kaasa salvestuste võimalus.

R: Üks suurimaid mängudevahelisi erinevusi on relvad – ROOTis saab olukordi lahendada ka nendega. Kohati pole see hea mõte, teinekord aga ainuke võimalus. Minu eelistuseks olev nui on küll efektiivne, kuid raske oli aru saada, millal löögikauguses olen. Sinna jõudmine pole samuti lihtne, sest kükitada või muidu vaiksemalt liikuda pole võimalik. Tagatipuks saab mööda läinud virutus karmilt karistatud. Kuna vahesalvestusi ei ole (välja arvatud taseme lõpubosside eel), tuleb sageli taset katse-eksituse tõttu üha uuesti ja uuesti kordama hakata. Nüri. Kui vähemalt tulirelvad efektiivsed oleks, võiks ROOTile läheneda kui tulistamisele, kuid ka seda õnne pole. ROOT teeb end iga asjaga kohmakaks, et mänguaega ja piinu pikendada.

SILMALE

NS: Nagu öeldud, on mõlemad minimalistlikud, mängivad palju sinisele tuginevate värvidega ja peaaegu kõik on ruuduline. NEON STRUCTi visuaalides on siiski muidki värve ning segades kokku Minecrafti populariseeritud vokselstiili ja küberpunkliku 80ndate (jah, robotite ja hõljukitega) atmosfääri, saab kokku omanäolise graafikalahenduse. Lihtsa, aga mõjuva.

R: Nagu mainitud, meenutab ROOT tugevalt „TRONi“. Siin on sinakad toad, roheline ja kollane kola ning punased vastased. Värvidega ROOT ei liialda. Mõnda aega on see okei, aga et erilist muutust edenedes ei tule, hakkab selline monotoonsus tüütama.

KÕRVALE

NS: Bänd nimega The Home Conversion on mängule loonud suurepäraselt sobiva taustamuusika. Parandan – muusika, mis suures osas aitabki õhustiku luua. Päris sageli heliriba aga vaikib ja just vaikus loob ettevaatlikuks nuhkimiseks vajaliku tunde. Paslikud heliefektid, nagu sammud ja meelitusmündikõlksud ja muu taoline, kajavad aga ikka.

R: Muusikat on, elektroonilist. Võiks öelda, et arvutisisemuse keskkonda sobib, kuid paremal juhul on see märkamatu, kehvemal juhul jama. Ma ei tea, kas heliefektide valik on meelega imelik või on palju nigelaid valikuid tehtud, kuid head muljet ei jää. Näiteks sammud ja tulistamishääled on lamedad ja eriti totra kõlaga on ähkimised hüpetel.

KESKKOND

NS: Kaartide suurused varieeruvad, kuid on valdavalt head. Võib-olla on selline thiefilik ülesehitus lihtsalt minu maitse. Otsida ruumidesse erinevaid ligipääse varjatud aukude, nurkade või redelite näol, kolada pimedates nurgatagustes saladusteni viivate avastusteni, kogu see aeg valvureid üle kavaldada püüdes… lihtsalt super!

R: Tasemed on üldiselt küll väikesed, kuid kohutavalt labürintlikud ja eksitavad. Kõik on ühesugune ja pidev kontorisisustuse nägemine muutub väga kiirelt igavaks.

JÄRELKAJA

NEON STRUCT on sellest paarist pikem, parem, mitmekesisem ja kenam. Thiefi austajatele soovituslik, kuid tähelepanu võiksid mängule pöörata kõik, kellele meeldisid Far Cry 3: Blood Dragoni ja esimeste Deus Exide õhustikud ning ka märulfilm „Atomic Blonde“.

ROOT on Steamis NEON STRUCTist kolmandiku võrra odavam, kuid peaks olema oluliselt madalama hinnaga, et vähemalt mingit meelituselementi omada.