ESMAMULJE: Northbound

Gamescom 2018 esimesel päeval tutvusime suurimate ja oodatuimate teostega. Teisel päeval võtsime aga rahulikult ja läksime indie-alale, kus rääkisime arendajatega. Just seal oli võimalik leida igasuguseid pärleid ning näha siirust ja ambitsiooni mängulooja näos. Northbound oli üks nendest pärlitest.

Northbound oli mängitav Šveitsi indie-mängualal ning selle tõi meieni stuudio nimega Dissatisfied with Badgers, mis koosneb kahest noormehest. Ettevõtte omapärane nimetus mõeldi välja just vahetult enne gamescomi ja matkib nende ülikooli õpetaja mängustuudio Mad About Pandas nime. Mäng oli nende bakalaureusetöö ning tänu Northboundile on praeguseks mõlemal edukalt kraad olemas.

Teos on narratiivikeskne 3D-seiklusmäng, kus esikohal on keskkonna uurimine ja tegelastega rääkimine. Paralleele võib tõmmata mängudega nagu Gone Home või neile suureks inspiratsiooniks olev Night in the Woods. Lugu räägib just äsja ülikooli lõpetanud noorukist, kes otsustab lapsepõlvesõpradega väikesele minibussireisile minna, et taasluua need head mälestused, mis kooliajal olid. Arendajad ütlesid, et sellised minibussireisid on nende kodumaal väga romantiseeritud.

Kahjuks pole reaalsuses taolised retked nii lillelised. Toetudes elukogemustele, on arendajad tahtnud teha loo, mis ei sisalda suuri müsteeriumeid, vaid pigem keskendub inimlikule draamale ja sisemisele konfliktile. Inimesed muutuvad, suhted arenevad ja on raske tagasi minna „vanade heade aegade“ juurde – just sellise kokkuvõtteni jõuabki mängija Northboundi lõpuks. Milline see teekond on, sõltub aga mängijast…

Minibuss on mängu põhiasukoht ning selle sees on võimalik pea kõiki asju uurida ja kasutada. Loomulikult saab tegelastega rääkida ning erinevate esemete kasutus võib neilt heakskiitvaid või kurjasid kommentaare saada. Näiteks kui leida autojuhi vana kassett, siis selle raadiosse panek teeb ta kindlasti rõõmsaks. Kui aga visata see aknast välja, saab temalt pikalt sõimata. Kuigi teos on oma arenduse algstaadiumis, oli interaktiivsus hea ja dialoogid dünaamilised.

Nii Northboundi mängitavus kui ka visuaalid on väga minimalistlikud, aga see pole halb. Arendajate soov on mängija ühele isiklikule reisile kaasa võtta, üritades teha realistlik versioon romantilisest ideest. Ränne peab olema rahulik, aga samas väga introspektiivne.

Täiskasvanuks saamine on raske – mida iseseisvamaks muutuda, seda rohkem kaovad erinevad toed ära, tihti pannes inimest tundma, et ta hõljub pimeduses. Northbound üritabki näidata, et taolistel rasketel aegadel ei ole võib-olla hea idee üritada minevikku taasluua, vaid pigem võiks edasi sammuda ja luua uusi häid mälestusi. Siinkohal samastun arendajatega ning seega kindlasti hoian mängul silma peal.

Northboundi bussirännaku algusaega ei osanud arendajad lubada, aga loodetavasti pole see väga kaugel…