ARVUSTUS: My Hero One’s Justice

Pikemat aega oli mangamaailma tipus niinimetatud „Big Three“ – kolm pikka sarja, mis ülipopulaarset shounen žanri valitsesid. Ajad on aga muutumas… „Bleach“ ja „Naruto“ lõppesid ära (viimane jätkab mingil määral läbi järjeloo) ning „One Piece“ ei saa vast kunagi otsa.

2014. aastal astus rambivalgusesse uus mangaseeria, mida tihti loetakse „Big Three“ uueks liikmeks. See sari kannab nime „My Hero Academia“ ning just hiljuti sai see endale esimese lokaliseeritud videomängu, pealkirjaga My Hero One’s Justice.

„My Hero Academia“ lugu räägib maailmast, kus supervõimed on laialt levinud – inimesed sünnivad tihtipeale uhkete erioskustega ning paljud neist lähevad spetsiaalsetesse koolidesse, et õppida, kuidas neid õigesti kasutada. Peategelaseks on Izuku „Deku“ Midoriya, kes haruldasel kombel sündis ilma erivõimeteta. Sellele vaatamata on poisi süda õiges kohas ja ta tahab üle kõige kangelaseks saada. Lugu räägibki, kuidas ta enda unistuse koos oma iidoli All Mighti abiga ellu viib.

One’s Justice katab seeria lugu kuuendast raamatust üheteistkümnendani (või siis anime teisest hooajast kolmanda keskpaigani). On valitud just see jupp narratiivist, kuna see sisaldab mõningaid seeria võimsamaid hetki ning seda kõike on võimalik kogeda kas kangelastega või pahalastega. Negatiivne on aga asjaolu, et mängijale ei tutvustada adekvaatselt „My Hero Academia“ maailma, vaid ta lihtsalt visatakse sündmuste keskele. Fännidele pole see vast mureks, aga uustulnukates tekitab arvatavasti segadust.

Mängitavuse poolest on One’s Justice 3D kaklusmäng, mistõttu on loo missioonid põhiliselt kähmlused erinevate tegelaste vahel. Neile annavad konteksti visuaalromaani stiilis vaheklipid, mis kasutavad kaadreid animest. Paari tähtsamat sündmust näidatakse ka mängumootori abil tehtud videotega, andes neile tunduvalt rohkem kaalu kui teiste missioonide teksti/ pildi kollaažid. Lugu on hea, kuid oma lihtsa jutustamisviisi tõttu jääb kordades manga- ja animeversioonile alla.

Kuna tegemist on kaklusmänguga, on põhirõhk aga mängitavusel. One’s Justice pole just Tekkeni või Soul Caliburi stiilis sügav molliandmissimulaator, vaid pigem Naruto Ultimate Ninja Stormi tüüpi lihtsakoelisem teos. Mängijal on kolm nuppu, millest üks on tavaline rünnak ning teised lubavad kasutada tegelase erivõimeid. Lööke on kolme tüüpi ning just nende vahel tekib kivi-paber-käärid-stiilis võitlussüsteem, kus igat tüüpi rünnak teeb ühele ründele ära, kuid jääb teisele alla.

Vaatama süsteemi lihtsusele on tegelaste võimete seas ohtralt varieeruvust. Dünaamilisusele aitavad kaasa ka partnerid, keda mängija oma tegelasele abiväeks valida saab. Nupuvajutusega hüppavad nad areenile ning aitavad paari rünnakuga… enne lahkumist. Et partnerit uuesti kutsuda, peab ootama kuni nende riba ajapikku täitub. Kaklused ei püsi alati maa peal, vaid toimuvad ka õhus. Siinkohal tuleb kiidusõnu seda väärivale kaamerale jagada, tänu millele isegi pea alaspidi sõdimine on lihtsasti järgitav.

Kuigi mehaanika poolest on mängitavus suhteliselt pinnapealne, on see siiski lõbus ning annab mängijale võimaluse enda nägemise järgi uhkeid võimete kombinatsioone teha. Kui seda ei viitsi, on olemas ka mängustiil, kus saab plahvatuslikke rünnakuid teha kõigest ühe nupu järjepideva vajutamisega. Hetkeseisuga on mängus 20 erinevat tegelast ning 3 karakterit on lisapakkidena saadaval. Üks nendest on isegi täiesti tasuta!

Lisaks põhiloole on olemas ka Mission mängulaad, milles on vaja vastased eritingimustega lahingutes mättasse lüüa. Mitmikmäng on olemas ja lõbus… kui seda mitte liiga tõsiselt võtta, kuna osad tegelased on tunduvalt tugevamad kui teised. On ka Training mängulaad, mis on oma lemmiktiimi kokkupanemisel suureks abiks. Peale selle on mängijal võimalik kõikide tegelaste kostüüme ja žeste soovidele vastavalt kujundada, kasutades erinevaid aksessuaare, mida saab mängides lahti lukustada.

One’s Justice’i üks tugevaim külg on graafika – imeline visuaalstiil on manga/anime väga hästi kolmandasse dimensiooni toonud ning jookseb ka sujuvalt 60 kaadrit sekundis. Kuigi mängukeskkonnad on samuti sarjast, on parim töö tehtud tegelastega, kes mitte ainult ei näe head välja, vaid ka liiguvad ja käituvad vastavalt oma karakterile. Animatsioonidesse on pandud erinevaid detaile, olgu selleks Bakugo plahvatustega lendlemine või Denki aju läbikärssamine, mis kindlasti toovad fännidele naeratuse näole.

Audiopool on igati hea. Heliriba on adekvaatne, emuleerides parimatel hetkel anime muusikat, aga olles ülejäänud aja suhteliselt standardne. Häälnäitlemine on aga imeline, suuresti tänu sellele, et anime näitlejad laenavad oma hääli. Ainus miinus on aga fakt, et teos on mängitav ainult Jaapani keeles, mis võib pettumuse valmistada nendele animefännidele, kes vaatasid sarja inglise keelde dubleerituna.

My Hero One’s Justice on igati kompetentne ja lõbus 3D kaklusmäng, millel on „My Hero Academia“ fännidele nii mõndagi pakkuda. Kahjuks ei ole siin aga palju uustulnukatele, kellel on targem teose lugu kogeda läbi mõne teise meediumi. Lühikesele ja lihtsale loole ning pinnapealsele mängitavusele vaatamata soovitaksin seeria sõpradel kõnealune teos endale kindlasti soetada. Näiteks mingi allahindluse käigus.

Kes on sarjaga tuttav ning tahab oma lemmiktegelastega teistele molli anda, siis on aeg ennast ületada! Plus Ultra!