2017 oli poolelijätmise aasta…

Resident Evil 7. Fire Emblem Heroes. Sniper Elite 4. Snipperclips. Snake Pass. Yooka-Laylee. Voodoo Vince Remastered. Tokyo 42. Splatoon 2. Sonic Mania. Destiny 2. Golf Story. Cuphead. 

Ma alustasin selle artikli kirjutamist 2017. aasta 25. oktoobril. Tahtsin pisut vaime välja ajada. Vaadake, nimelt oli 2017 minu jaoks aastakäik, mil jätsin rekordkoguses mänge pooleli. Ehk on tegemist asjaoluga, et mida vanemaks ma jään, seda vähem on mul püsi. Võibolla on täiskasvanuiga pungil lihtsalt liiga paljudest erinevatest kohustustest, mistõttu pole mul aega pühendada tunde ja tunde virtuaalsetele teostele, mis otsast lõpuni täpselt sama valemit järgivad. Äkki tahaksin vahel lihtsalt pausi võtta ning lähedastega aega veeta.

Artikkel jäi soiku tõenäoliselt samal põhjusel. Level1 on ju alati olnud õhinapõhine ettevõtmine, mis toob kokku innukad vabatahtlikud, kelle üheks suurimaks sooviks on pakkuda lugejatele kvaliteetset kodumaist videomängumeediat, mida mujalt naljalt ei leia. Kuna see tähendab, et kõik need vahvad kirjatükid ja muu sisu sünnib lisaks meie endi tavapärasele päevatööle, leiame end tahes-tahtmata vahel olukorrast, kus mõni mõte jääbki n-ö paberile kandmata.

Igatahes tekkis mul mõte kirjutada sellest, kuidas ma mullu ohtralt (häid) mänge pooleli jätsin. Toksisin kirjatüki mustandi pealkirjaks „2017 on olnud poolelijätmise aasta“, kirjutasin meenutuseks üles sissejuhatuses välja toodud mängude nimed… ning sinnapaika ta jäigi. Jätsin pooleli. Iroonia ei läinud minu jaoks kaduma.

Seega annan ma endast parima, et seda artiklit mit