Juba sel reedel, 9. novembril jõuab kohalikku kinolevisse „Operatsioon „Overlord“!“ – film, mis pajatab Teise maailmasõja ajal aset leidvatest õudustest, ent sel puhul ei räägi me teps mitte tavapärastest sõjatandritest, vaid ühe kohutava eksperimendi tulemustest.

Jah, natsid on veelgi võikamad julmurid, kui me arvasime ning nende inimkatsetused ületavad igasugused piirid. Grupp Ameerika sõdureid saab seda enda nahal kogeda, kui leiavad sakslaste hirmuäratavad supersõdurid, keda tavaliste vahenditega naljalt ei murra! Kõlab tuttavalt? Tõesti, rõlged hüperinimesed meenutavad justkui uusversioone klassikalistest elavatest surnutest ning muudest monstrumitest, mida kinolinal ja videomängudes aastate jooksul hulganisti nähtud on. Seega panimegi kokku käepärase nimekirja nendest virtuaalsetest teostest, millega enne filmi vaatamist tutvuda tasuks:

Call of Duty: World at War

Olgem ausad, me kõik nägime seda kaugelt tulemas! Olgugi, et „Overlordi“ natside rõve-roimarid zombide traditsioonilise vormi sisse mahtuda ei pruugi, on nende ning Teise ilmasõja kooslus piisavaks ajendiks tagasi juurte juurde naasmiseks. World at War oli see kõige esimene Call of Duty, mis andis mängija(te)le ülesandeks võimalikult kaua elus püsida, samal ajal, kui tema poolt hõivatud punkri seinapragudest ning laudadega kinnilöödud akendest pressisid sisse koletud natsiraiped. Mis veelgi hullem – kõik need natsid olid ühe korra juba ära surnud! Oi, olid need vast pingelised mängud!

Zombie Army Trilogy

Okei, Zombie Army Trilogy võib esialgu tunduda eelmisele soovitusele ääretult sarnane, aga kui me hakkame seda kõike nüüd lähedalt analüüsima – kas tolles teises mängus saab bossikakluse käigus ette võtta kollaselt helendava Hitler-zombi? Ei, muidugi mitte! Pika ja keerulise sünnilooga triloogia (algsest modifikatsioonist sündis lisapakk, seejärel eraldi seeria) on piisavalt kärme, proovilepanev ning, mis kõige tähtsam, roppu moodi lustakas!

Wolfenstein II: The New Colossus

Ma luban, see on viimane pilguheit Teise maailmasõja telgitagustesse! Õigemini, selle alternatiivsetesse tulemitesse. Nimelt leiab mullune Wolfenstein II aset maailmas, kus natsid olid võidukad ning suutsid oma karvase käpaga absoluutselt kõik Ameerika Ühendriigid enda punnitavasse taskusse pista. Seeria kangelane B.J. Blazkowicz on alul küll kurb, ent mängijale serveeritakse teose 10 ja enama tunni jooksul niivõrd jaburaid stsenaariumeid, et nii B.J. kui ka tema lihast ja luust kontrollija enda suu kisub vägisi naerule!

Uncharted: Drake’s Fortune

Rääkides situatsioonidest, mis esmapilgul tunduvad totaalselt süütutena, ent seejärel areneb neist välja kõige riukalikum olukord eales, ei saa me üle ega ümber Nathan Drake’i esimesest seiklusest mängus Uncharted: Drake’s Fortune. Kui esialgu käib müttamine tavalises džunglis, kus pisut ennasttäis aardekütt täiesti tavalisi kelme kuulirahega kostitab, siis ühel hetkel unustatakse realism ning sisenetakse üleloomulike nähtuste maailma – vihmametsa maapõue sügavates katakombides satub Nathan vastamisi kohalikke kollidega, kelle verejanu ning inimlihanälg on erakordselt suur. Kõlab justkui tuttavalt…

Painkiller: Black Edition

Painkilleri näol pole tehniliselt tegemist sõjamänguga, vaid pigem teosega, milles peategelane on nagu kõndiv militaarvägi. Just nagu „Overlord“, pakub ka ägedat märulit. Kõnealune üllitis on täis absurdseid tasemeid: ühes võitleb mängija ninjade vastu ooperimajas, teises mootorrattur-deemonitega kaunis Veneetsias. Mängus on ohtralt üle võlli militaarvärki. Üks tase Black Editioniga kaasaskäivas lisapakis on Stalingrad, kus käib kemplemine zombisõdurite ja tankidega. Lahingumuusikaks pole aga ei miski muu kui Nõukogude Liidu hümn! Ah, kamraad… see toob pisara kohe silma!