2B tõestab, et kaklusmängud saavad olla kõigi jaoks lahedad

Jah, ma mängin palju kaklusmänge. Ei, ma pole nendes eriti hea. Kuna nimekiri erinevatest teostest, mida oman, on üüratu, ei suuda ma paraku end pühendada sellele, et ma ainult treeniks ja treeniks päevade kaupa, uuriks frame data‘t ja kombosid ning kõike muud, mis kaasnevad selles žanris heaks olemise juurde.

Värskelt jõudis kohale aga SoulCalibur VI uus lisategelane – teosesse, mida olen isegi mõnusal kombel mänginud ja osalenud ka paaril kodumaisel turniiril (mitte eriti edukalt, pigem sinna kuskile TOP 4 kanti ekselnud). Selleks karakteriks oli 2B minu eelmise aasta ühest lemmikmängust, NieR: Automatast. Ja pange tähele, TA ON PAGANAMA TUUS! Sellest momendist, kui läksin treeningrežiimi ja uurisin, mida ta suudab teha, tundus ta kohe üldse mitte kaklusmängutegelane, vaid ülimalt truu oma algteosele.

Õhukombod, kiired sprindid ja isegi tema miniatuurne robotsõber – kõik on olemas . Seetõttu ei tundunud kohe üldse, et ma taoks nuppe Dragon Ball FighterZis või BlazBlue: Cross Tag Battle’is, vaid ühes väga väärt Jaapani rollimängus. Isegi tema baaskombod, mida mäng teeb sama nupu mitmekordsel vajutusel, on otse NieRist üle toodud.

Minu pidev põhitegelaste vahel tiksumine on lõppude lõpuks otsa saanud. Kilik, Geralt, Astaroth on kõik küll toredad tegelased, keda ma mingil määral oskan käsitleda (ja nendega mõnele inimesele isegi vastu astuda), kuid 2B on minus tekitanud ühe ülimalt hea tunde, mis tekib siis, kui mängija lõpuks leiab selle karakteri, kellega tal on lõbus!

Paistab, et ma ei jäägi ainult animekaklusmängude juurde…