Leho mängis… taas limbolaadseid mänge

Täpselt poolteist aastat tagasi vahendasin oma muljeid kuuest Limbo-laadsest külgvaates mõistatusplatvormikast ja arvasin, et naasen teema juurde varsti. Lõpuks on aeg käes!

Uurisin taas siluetipõhiseid, väheste värvidega, rusuva õhustiku või kuidagi pealevaatamise järel mulle Limbot meenutanud mänge. Rõhutan, et valiku tegin esmapilgu muljel ja mitmeid siinolijaid ma lähema kokkupuute järel vaieldavate sarnasuste tõttu Limbo-patta enam ei lükkaks.

Loomulikult annaks eelnevalt mainitud teosest inspireeritud mänge leida veel omajagu. Näiteks võivad huvilised uurida ka Nihilumbrat ja Badlandi. Kuigi eelnimetatud on kiidetud, ei osutu kõik sellised mängud ägedateks. Allolevast kaheksast mängust kahte viimast ei suutnud ma kuigi kaua taluda. Ülejäänud tegin küll läbi, kuid erilist tunnustust saan jagada vaid neljale.

Star Sky 2

Aastaid-aastaid tagasi kiitsin esimest Star Skyd ühes teises väljaandes taevani. Vaid viimased laused sealt: „Kena pildi ja rahuliku muusikaga lummav, romantiline, filosoofiline, mõtlema ja järeldama panev. Kuigi mängijast sõltub, millest ta aru saab,  peaks „ära jookse elust läbi“ sõnumit taipama igaüks. Star Sky on kunstitaies, interaktiivne meditatsioon, midagi hoopis sügavamat, kui mängust oodata oskaks.“ Ei enne ega pärast pole ma ühtki mängu niivõrd kiitnud. Või kui, siis haruharva.

Kahemõõtmelisest jalutamissimulaatorist järg mängib taas sümbolitega – kuidas valikud ühe suveöö jalutuskäigul võivad peegeldada suunavalikuid elu risteedel.

Star Sky 2 on eelkäijast rohkemate nähtustega, kuid kõikide nende nägemiseks on vaja samu radu üha uuesti ja uuesti läbida, et muuta valikuid ja tingimusi millegi lahtilukustamiseks. Samade stseenide nägemine muutub liiga tüütavaks. Rootsi indie-mängulooja Mårten Jonsson tahtis luua keerukamat ja valikuterohkemat mängu, kuid keeras vindi üle.

Ma ei oskagi öelda, kas Star Sky 2 oleks rohkem nauditav neile, kel esimesega kokkupuudet pole või mitte. Igatahes soovitan ma esiisa rohkem. Olgugi, et endiselt kena, kauni muusika ja loodushelide taustaga, on teisest osast uudsus kadunud. Sel sügisel tuli ka Star Sky 3, kuid ei saa öelda, et ma peale äsjast kogemust sellesse sukeldumisega kiirustaksin.

The Mooseman

The Mooseman on meie kaugete hõimurahvaste, komide, saamide ja teiste legendidel ning müütidel põhinev lugu. Millest see täpselt allmaailma, maapealse ja taeva vahel pendeldades räägib, on raske aru saada. Kuigi mul on teatud sümpaatia vanade loodusreligioonide vastu, ei suuda see lühike mäng isegi mind karvavõrdki paeluda. Mängija rändab šamaanina söejoonistuslikus universumis, hüppab hingestatud looduses põgusate mõistatuse lahendamiseks kahe dimensiooni vahel ja kogub pildikesi. Mnjah, antropoloogia ja mängudisaini ühendkursuse lõputööks võiks see mäng kuskil ülikoolis sobida, kuid meelelahutusliku tootena jääb The Mooseman nüriks.

Monochroma

Monochroma on siinsetest mängudest peaaegu kõige limbolikum. Nooruk rändab oma vigastatud väikevenda tassides läbi erinevate tööstuskeskkondade ja lahendab edenemiseks füüsika- ja ajastuspõhiseid mõistatusi. Alad on täis surmalõkse, kõrgustest ja sügavast veest rääkimata. Sageli on vaja ka taga ajava ohu eest pageda, sest kuri robotitööstur ihub oma käsilastega poistele hammast.

Nagu Limbo, on ka Monochroma minimalistlik. Juttu pole, õhkkond on sünge ja kurblik. Lugu vestakse kõneka helitausta ja enamasti puna-mustade visuaalide teel, mis sobib 30ndate esteetikaga uskumatult hästi. Tõenäoliselt on Monochroma parim Türgist tulnud mäng, mida minu silmad tunnistanud, kindlasti on aga Nowhere Studiose 2014. aasta üllitis minu selle aasta üks suurimaid positiivseid mänguüllatusi.

INSIDE

Just kui ma hakkasin arvama, et Monochroma on tänase seltskonna täht, võtsin lõpuks tutvumiseks Limbo tegijate enda mängu INSIDE, mida Level1 varemgi siin ja seal on kiitnud. Taanlaste Playdead on maha saanud järjekordse mängukunsti šedöövriga. Milline vapustav orwellilik düstoopiaõhkond! Millised valgusega žongleerivad võimsad visuaalid! Milline efektne minimalism, kus kõne puudub ja heli antakse vaid vajalike rõhutuste esitamiseks! Tõlgendustele avatud sürreaalsete elementidega lugu avastatakse väga hästi kontrollitavat poissi läbi keskkonnamõistatuste juhtides ja ahhetades, kui hästi kõik tehtud on. Meistriteos, mis väärib kogu talle langenud kiitust.

Black The Fall

Black The Fall on siinsetest mängudest saanud omale kõige nimekama rahastaja, kuigi mäng oli juba Kickstarteris toetatud. Ma küll tausta ei tea, aga kujutan ette, et kui Inside edukaks osutus, jooksis Square Enix mänguarendaja Sand Sailor Studio uksele koputama ja tuge pakkuma, et lõpuks potentsiaalselt magusaid õunu jagada.

Ilmunud peaaegu täpselt aasta peale Inside’i, on sel viimasega (aga ka Monochromaga) palju sarnasusi. Taas kõnetu esitus, räämas tehnoloogiakesksed keskkonnad, robotid ja türanlikke inimeste eest pagemine düstoopilises alternatiivses Nõukogude aegses Rumeenias.

Nagu mitmel tänasel mängul (sealhulgas Monochroma ja Inside), on ka siin kasutusel Unity mootor. Pilt on ängistava atmosfääri tekitamiseks piisavalt kena, kuigi karvaseid detaile on. Surma saab palju. Monochromast ja Inside’ist on Black The Fall mõnevõrra raskemate ülesannetega, kuid üldmulje on siiski taas väga positiivne.

Calvino Noir

Calvino Noir pole tegelikult kuigi limbolik. Esmalt nähtud must-valged pildid on eksitavad. Tegu on külgvaates film noir stiilis luurekaga, vihma ja pimeduse lembeline, sobiliku jazz-taustaga ja puha. Päris lahe pealekauba. Juhid mitut karakterit, kelle vahel vahetad vastavalt vajatavale oskusele. On võitleja, lukumuukija, tehnik ja valvurite poolt ignoreeritav sell. Sündmustik pöörleb väljamõeldud Euroopa linnas Esimese ilmasõja järel korruptsiooni, vandenõude ja sõjatehnika ümber. Lugu ehk polegi kõige kütkestavam, mind võlusid visuaalne stiil, korralikud kõnetööd ja lahe, Commandoseid meenutav mängitavus. Igavesti äge avastus.

Closure

2012. aasta Closure pole ka eriliselt limbolaadne (jällegi eksitas mind must-valge graafika), kuid kahemõõtmeline külgvaates puslemäng on see siiski. Sisu on sürreaalne, pilt pliiatsisirgelduste stiilis. Teemaks mingi eluka toast tuppa edendamine ilma valgusest välja astumata. Pimedus kustutab jalge alt põranda ja on hukutav. Taustamuusika on sünge ja on üheks põhjuseks, miks mäng mind kaua endas ei suutnud hoida – see tekitab liigset põhjendamatult rõhuvat kui kerget meeleolu. Ka muutusid mõistatused minu jaoks varsti liiga keerukaks ja sellises õhkkonnas ma pusimist ei naudi.

Umbra: Shadow of Death

Umbra võtsin proovida just seetõttu, et limbolaadsed mängud taas teemaks. Muidu ma tolle mänguga vast käed-küljes kogemust poleks saanud, sest selles puudub atraktiivsus. Siluetipõhine mäng küll, aga erinevalt enamikest sellistest, pole graafiliselt kütkestav.

Ja nagu juba videod aimu andsid, on ka liikumine puine ja juhtimine kohmakas. Mängu ei saa isegi täisekraanile panna ja nii, kui mängida vaikeseades kontrollskeemiga, peab jälgima, et hiirekursor aknalt välja ei nihkuks. Totter. Tean, et ühe briti tehtud mäng, aga sellised möödalasud pole 2015. aasta mängu puhul vabandatavad.

Stoori pole ka midagi originaalset. Tulnukrobotid röövivad ühe plika väikese õe ja tuleb ise päästeretk ette võtta. Igal teisel sammul ootab odav surmalõks ja pideval katse-eksitus meetodil see edenemine sujub. Kui sujub. Mulle tundus äärmiselt nüri. Veendusin YouTube’i abil, et paremaks ei lähe midagi ja loobusin.