Leho mängis… vahelduseks uusi, 2018. aasta indie-tulistamisi

Vahel tuleb vanade mängude uurimise kõrval isu ka millelegi uuemale näpud külge ajada. Andsin janule järele. Valisin ja mängisin läbi kolm käesoleva aasta indie-FPSi, mis pole ilmunud haibirongi vilina saatel ja jääks muidu Level1 veergudel arvatavasti kajastamata.

Juhuslikult sattusid mängudest kaks olema vanadele üksikisikuvaates tulistamismängudele tunnustust avaldavad, kaks militaarteemalised, kaks Unity mootoril ja kaks alla kahe kuu müügil olnud.

Red Alliance

Red Alliance on tõeline B-klassi tulistamine ja ajarännak sajandi algusesse. Edenemiseks tuleb uksekaarte otsida ning üsna ohtlikest vastastest napi laskemoonaga läbi rassida. Tehisintelligents on võrdlemisi totu, halenaljakad kõned on kehvadelt näitlejatelt ja tervist taastatakse ristiga pakikesi korjates. Vangla, linnatänavad, tunnelid, laboratoorium ja muud kolatavad kohad on palju kordi teistes mängudes varem külastatud. Klišeeline on ka lugu – mutante loova kurja teadlase peatamine. Graafika, mida genereerib Unity mootor, on sobivalt kesine.

Umbes neljatunnise mängukese kallal saaks küll palju norida, kuid ometi on tal hing. 2ndUp Studios ehk slaavi päritolu (vist Horvaatia) Roman Agapov mõne abilisega on nähtavalt vaeva näinud. Relvadega täristamise kõrval on sektsioone, kus saab hiilimisegagi olukordi lahendada ja juttu on kõrvaltegelastele kirjutatud üllatavalt rohkelt. Ilmselgelt palju on oldud inspireeritud Half-Life 2-st, sest siingi on Ida-Euroopa linn sõdurite kontrolli all ja sõbralik vastupanuliikumine võtab vaikiva kangelase oma tiiva alla, et ta siis taas ohtlikele ülesannetele kamandada (sealhulgas samuti bagiga rallima). Tugevaid paralleele on ka sellise vähetuntud mängukesega nagu You are Empty. Natuke on mängus õuduselemente, kuid need ei lähe ülejäänud auraga kokku ja on sobimatud.

Kõik kokku tõstab elamuse napilt skaala positiivse poole peale. Jääb mulje, et mäng on sihilikult madalasordiline ja kummardus kadunud ajastule, kus see kõik oli tavaline.

Strike Force Remastered

Ammu pole sellist asja juhtunud, et ma panen Steamist mõne mängu alla laadima pool tundi pärast selle ilmumist. Aga Strike Force Remasterediga nii läks. Üks põhipõhjustest oli, et tahtsin kunagist ilmajäämist korvata. Aastal 2016 ilmusid vanade Delta Force’ide sarnased Strike Force: Desert Thunder ja Strike Force: Arctic Storm. Kui mul tuli mingi hetk kange soov neid proovida, olid need aga salapärasel viisil Steamist maha võetud. Nüüd on paar parendatud ja kokku liidetud.

https://www.youtube.com/watch?v=hdq9HTwC7JA

Tulemus on vastuoluline. Kohati on deltaforcelik „fiiling“ olemas. Lausa ühe hoonetüübi planeering on sama. Nagu vanasti, peab iga nurgataguse ja aknaava ettevaatlikult üle vaatama, et kuskilt kuulirahet ei saaks. Kui märklauaks sattuda, saab haiget kõvasti. Kust tuld anti, seda tihti ei näe ja punast ohusuunda ekraanile ei hüppa.

Strike Force Remastered ei vaeva ennast selliste kellade ja viledega nagu relvavahetuse või redelist ronimise animatsioonid või binokliefektid või lugu või raskustasemed või salvestused. Üksikosas panin missiooni käima, üritasin käputäie padrunitega oma ülesanded täita ja kõik. Ei mingit briifingut või kokkuvõtet. Aga pinget on. Vaatamata pimedatele, kurtidele, oma surnud kaaslaste suhtes apaatsete ja üldse kognitiivselt võimetute arvuti juhitud vaenlastele (ma ei kujuta ette, mis seis võis eelversioonidel olla, kui selle mängu esimene müügipunkt on „improved AI“) suudavad nad siiski ohtlikud olla.

Ise nad ei taha muidu pikali kukkuda, või kui, siis vaid pähelaskude järel. Seda on aga raske korralda, sest ainus edukas taktika on vastaste nottimine kaugelt. Nii tuleb alati pikslijahti pidada. Seisvate märkidega saab seda veel, ringivudivate tüüpidega on keeruline. Kuna kuule on ka mõnikord imevähe ja juurde pole neid võtta, tuleb päästikuga äärmiselt ettevaatlikult ringi käia. Seda suurem on aga rõõm, kui jõuan missiooni lõppu hing paelega kaelas ja salves kolm viimast pauku.

Unreal 4 mootor näitab nigelat pilti. Keskkonnad on tühjad, detailidevaesed, staatilised ja elutud. Kampaaniad, nagu eellaste nimed vihjasid, toimuvad kõrbes ja lumisel alal. Identsete rätipeade vastast esimest kampaaniat saadab vähemalt enam-vähem muusika. Tiba raskem talvesõda on saanud kohutava helitausta ja ühe ajuvaba missiooni, kus ilma kaardi, kompassi ja orientiirideta tuleb uduhämus suurel üheülbalisel alal leida lõpp-punkt. Lolluse uus tase.

Igasugu vigu on omajagu. Tavaliselt ootan uue mängu puhul esimesed kuud, et suuremad apsud saaks parandatud, kuid kahtlen, kas see arhailine käkerdis palju paremaks muutuda saab. Päev pärast ilmumist polnud mitmikosa serverites ainsatki inimest ja vaevalt, et need kuigi rahvastatuks saavad.

West Forest Gamesi Strike Force Remastered on enamikule mängijatest kindlasti frustreeriv ja nüri rämps… ja objektiivselt see nii ongi. Kuid selles on sutike seda vana Delta Force sarja vaimu, mis nostalgianoote tinistades ei lase ennast lõpuni maha trampida. Acquired taste.

War Hunter

See on mäng, mis paneb taga igatsema aegu, mil Steam modereeris, mida müüki lasti. Kiiruga Unity mootorile kokku klopsitud armetu tarkvaranäss on võibolla tõesti üks halvimaid asju, mille ma eal läbi teinud ning olen ju lõpetanud sadu ja sadu.

Tühine terroristi peatamise looalge, kole pilt, kohutavad ja vigased kõned, katastroofiline kuulitabavustäpsus, kidur füüsika ja hirmsad liikumisanimatsioonid. Tehisintellekti lolliks nimetamine oleks ülistamine. Siin pole mitte ükski detail korras ega loogiline. Igal pool on nähtamatud seinad, tihti on arusaamatu, kuhu suunduda, vastased sünnivad silme all, kaugemad vaenlased on udupilve taga peidus ja tabavad mängijat maast, betoonist, kaljust ja autodest läbi lastes. Surma saamine on üks jubedamaid asju, mis juhtuda saab, sest mängu vahesalvestused on harvad ja kunagi ei tea, kas sünnin viimasest punktist kahe või kaheteistkümne minuti kaugusel. Ja siis hoia ka hinge kinni, et laadimine õnnestuks – kahel korral tuli mulle ette midagi täiesti katkist. See tähendab, et umbes tunnipikkust kampaaniat tuleks otsast alustada, sest ühtki püsivat salvestust mäng teha ei oska.

War Hunter on hull rentslikõnts, petukaup sõna otseses tähenduses.