LÜHIDALT: Super Mario Party

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

Mitte miski ei tee mind rõõmsamaks, kui võimalus koos oma sõpradega häid ja lustakaid mänge mängida. Mitte miski ei aja mind rohkem raevu, kui minimängud, milles mu sõbrad mulle armutult pähe teevad ning seejärel veel mängu üldvõidu täpselt mu nina eest ära napsavad ja seda lihtsalt seetõttu, et Nintendo arust oli vaja neile paar lohutusauhinda anda! Vast on juba arusaadav, et sügisel ilmunud Super Mario Party on olnud minu jaoks ääretult polariseeriv mäng, mis paneb igal korral kõikide osalejate omavahelised suhted tõsiselt proovile!

Tegemist on järjekordse Mario Party seeriasse kuuluva teosega, mis naaseb tuttavale rajale, millelt sarja viimased osad pisut kõrvale kaldusid – kuni nelja mängijaga võideldakse selle nimel, kes lauamängulaadsel areenil liikudes kõige rohkem tähti kogub. Iga vooru lõppedes (ehk peale seda, kui kõik neli mängijat on täringut veeretanud ning enda tegevused lõpetanud) astutakse omavahel (vahel tiimides, ent üldiselt individuaalselt) heitlusesse minimängudes, mille võitjat premeeritakse müntidega. Kõik näeb hea välja, kõik kõlab suurepäraselt, kõik on äärmiselt lõbus ning kõik ajab raevu!