PEATOIMETAJA JUHTKIRI: Ma loodan, et 2019 on kehv mänguaasta…

Möödunud aasta oli otsast otsani fantastilisi videomänge pungil täis. Täpselt sama saab öelda ka üle-eelmise aasta kohta. Ja üle-üle-eelmise…

Ärge saage minust valesti aru – kvaliteetsete teoste eksistents on vägagi tervitatav nähtus, ent sellele vaatamata ärkan ma igal hommikul lootusega, et 2019 on lõpuks ometi see aasta, kui mängutööstus vahelduseks madalamad käigud sisse lükkab ning kihutamise asemel mõnusas tempos kulgemist eelistab. Eelmisel aastal jõudis meieni niivõrd palju häid mänge, et nende läbitegemine muutus iga mööduva kuuga aina raskemaks ja stressirikkamaks.

Kõige ilmekamaks näiteks on mullune gigantteos Red Dead Redemption 2. Vaatamata oma (siinkirjutaja arvates arvukatele) pisivigadele disainis ja mängitavuses, oli tegemist vapustava elamusega. Rockstar valmistab harva pettumuse ja praegugi mõtlen, et tahan ühel heal päeval nende loodud Metsikusse Läände naasta, et tegemata asjade nimekirjast vähemalt mõnigi rida maha kriipsutada.

Selle kahjuks räägib aga asjaolu, et umbes mängu keskpunktis suutsin seda pisut vihkama hakata. Minu meelest saab head asja liiga palju olla ja mitte ühegi teise mängu puhul ei kehti see niivõrd kindlalt kui RDR2 korral. Kaart on liiga suur, floora on liiga tihe, hobusega kappamist on liiga palju, hobune kergendab ennast liiga tihti…

Kõik see on väsitav, eriti juhul, kui aega mängimiseks tuleb leida enda vabast ajast – töölt koju jõudes ei saa jääda diivanile lebama ja toda kauboisimulaatorit (ega paljusid teisigi mänge) omas vabas rütmis nautida, sest kuklas vasardab mõte: „Sa pead selle võimalikult kiirelt läbi tegema, et arvustus kirjutada! Inimesed ootavad su järele!“

Hoian pöialt, et 2019 saab olema pisemate teoste aasta, mis ei nõua mängijalt liiga palju aega. Tahaks vahelduseks vabamalt hingata…