Aasta on liiga lühike, et läbi proovida kõik selle aja jooksul ilmunud mängud. Kõike ei peagi mängima, sest paljud pole minu maitse või on lihtsalt kehvad. Siiski proovisin 2018. aasta jooksul väga palju suuremaid ja väiksemaid mänge (nii häid kui halbu), mille hulgast valisin suurema vaevata välja ka viis parimat.

Häid elamusi pakkusid veel näiteks Detroit: Become HumanFrostpunk, The Council, Thronebreaker: The Witcher Tales, Sea of Thieves, Vampyr ja Subnautica. Mitmed paljukiidetud mängud, nagu Return of the Obra Dinn, GRIS, Below ja Monster Hunter: World, jäid kahjuks ajanappusel mängimata, aga nendega ongi hea uut aastat alustada.

Sellest kõigest võib järeldada, et oli hea mänguaasta, mistõttu on 2019. aasta suhtes ootused veelgi suuremad, aga kõigest õiges järjekorras, sest praegu on teemaks 2018. aasta parimad.

RED DEAD REDEMPTION 2

2018. aastal polnud ühtegi teist mängu, mille lõpus soovisin, et lugu juba läbi saaks. Tegelikult pani seda kõige enam soovima hoopis Assassin’s Creed Odyssey, sest sellest oli tõesti suur vaev end läbi sundida. RDR2 läbimine polnud sugugi vaevaline, aga see on ehe näide pikast mängust, mida peaks kogema nagu head seriaali – episoodiliselt. Vahel võib tõesti mitu osa järjest vaadata, aga hingamisruumi peaks ka andma. Ja kui seda teha, kujunevad RDR2 lugu ja maailm väga meeldejäävaks.

GOD OF WAR

Kui RDR2 ei tasu elamuse rikkumise pärast kogu aeg järjest läbi mängida, siis God of War lausa nõuab, et see suurepärane ja ootamatult emotsionaalselt mõjuv elamus ühe istumisega endasse imeda. Olen seeria varasemaid mänge vaadanud alati kõrvalt ning uus osa oli esimene, mille ise algusest lõpuni läbi mängisin. Tulemuseks on kunstiteos, mis saavutas suurepärase tasakaalu eepilise fantaasia, plahvatusliku märuli ja sügavalt isiklike teemasid täis loo vahel.

MARVEL’S SPIDER-MAN

Taaskord mäng, mida tasub järjest läbi teha ning suurema pausi saab teha alles enne lisapakkidega alustamist. Marvel’s Spider-Man pole perfektne, sest selle avatud linn, sealsed elanikud ja isegi võitlus muutuvad pikapeale ennast kordavaks, aga kõik see muutub ebaoluliseks selle kõrval, mida mäng hästi teeb. Esiteks on mängul pakkuda üks parimaid Ämblikmehe filmidele omaseid lugusid peale Sam Raimi kahe esimese „Spider-Mani“ filmi ja hiljutise animatsiooni „Spider-Man: Into the Spider-Verse“ ning teiseks muutuvad avatud keskkonnaga kaasnevad korduvad elemendid joovastava vihisemismehaanika kõrval kiiresti nähtamatuks. Nüüd, kus mängus on minu jaoks pea kõik asjad lõpetatud, lähengi vahel Manhattanile tagasi ainult kõrghoonete vahel ja katuste kohal Ämblikmehena vihisemise pärast.

HITMAN 2

Pean häbiga tunnistama, et 2016. aasta Hitman jäi mul vahele, aga seda alles nüüd teise osa ootuses proovides mõistsin, et ma olen olnud ikka väga loll. Nii Hitman kui ka Hitman 2 on meistriteosed, mida saab nimetada ka mänguks kui teenuseks, aga erinevalt neist teostest, mis sisu tagasi hoiavad, et seda hiljem lisapakkidena müüa, pakub Hitman kogu aeg midagi uut. Sisu tuleb küll pärast ilmumist aegamisi juurde, aga kui ei tuleks, siis poleks hullu, sest Hitman 2 on näiteks nagu mitmikmäng või mõni avatud maailmaga teos, kuhu tahan kogu aeg tagasi tulla ja kus on kogu aeg midagi avastada. Hitman 2 on mäng, mida ma sarnaselt The Witcher 3: Wild Huntile mitte kunagi arvutist ei eemalda.

BEAT SABER

Ausalt öeldes hakkasin Beat Saberi värvilisi kaste taguma alles selle aasta alguses, aga kuna minu aasta lemmikud ilmuvad alles nüüd, siis loodan, et see nüüd kedagi ei morjenda. Beat Saber on väga lihtne virtuaalreaalsusmäng – kahte valgusmõõka kasutades tuleb etteantud suundades ja muusika rütmis hävitada siniseid ja punaseid kaste. Tegelikkuses on see väga raske füüsiline tegevus, mis toob kaasa palju higistamist ja valutavad lihased, aga ka päris korraliku trenni. Beat Saberi mängumehaanika mõjub niivõrd sujuva ja loomuliku käepikendusena, et valgusmõõkasid on sõna otseses mõttes raske käest ära panna.