Steni TOP 10 mängu aastal 2018

Nii nagu eelmisel aastal, nõnda ka tänavu – mu edetabel mullustest parimatest mängudest oli tegelikult juba ammu valmis, aga juurdekäiva teksti kirjutamine jäi viimasele hetkele. Pikk jutt, teate-küll-milline jutt, seega siin nad on – minu lemmikmängud 2018. aastal!

10. Return of the Obra Dinn

Kui nüüd päris aus olla, ei ole mu õrna aimugi, kui palju veetsin kokku aega Lucas Pope’i eelmise mängu Paper, Please seltsis. Tegemist oli fantastilise teosega, mis oma näilisest lihtsakoelisusest vaatamata suutis mind enneolematult kaua enda haardes hoida. Täpselt sama saaks öelda ka arendaja tänavuse mängu kohta. Return of the Obra Dinn ei nõua mängijalt palju – tuleb lihtsalt lahendada müsteerium. Lähemalt vaatlusel selgub aga süsteemide komplekssus ning teose sügavus. Salapära hoiab igat põnevikujahtijat enda raudses haardes. Ainus probleem seisneb asjaolus, et kui vahepeal väike paus teha, võivad varasemalt tehtud järeldused ununeda.

9. Red Dead Redemption 2

Red Dead Redemption 2 läbimine oli katsumus omaette. Rockstari kauboimäng oli ääretult aeglane, osad mehaanikad ajale jalgu jäänud ning mängutunde kogunes rohkem, kui ühe keskmiselt tihedama graafikuga inimese jaoks ette on nähtud. Samas on mängutööstuses tihtilugu alahinnatud ja vähekasutatud vesterni žanr mulle ääretult südamelähedane, teos näeb visuaalselt fenomenaalne välja ja tagatipuks pakub Rockstari kirjutajate koosseis meile seni oma parima loomingu. RDR2 on märkimisväärne mäng, mida peaks mängima omas tempos ja kohe kindlasti mitte situatsioonis, kus arvustuse kirjutamine kuklasse hingab…

8. Hitman 2

Kaks aastat tagasi suutis Io-Interactive’i hiilimismäng suruda end minu lemmikmängude edetabeli esikohale. Tänavune kaheksas positsioon ei tähenda aga seda, et järjeosa näol oleks tegemist kehvema mänguga. Vastupidi – lihtsalt konkurents on muutnud tugevamaks! Hitman 2 võtab eelmise osa tugevused ning kasutab neid vundamendina, et tuua mängijateni veelgi parem elamus. Madal koht tuleneb faktist, et ma pole tänase päevani veel mängu kõiki tasemeid läbinud. Sest noh, ajapuudus.

7. Pokémon: Let’s Go, Eevee!

Pokemon Blue on välja teeninud koha minu kõigi aegade lemmikmängude edetabeli ladvikus ning mullune Pokémon: Let’s Go, Eevee! (põhimõtteline uusversioon Pokemon Yellow mängust) suutis tekitada täpselt sama tunde, mida kogesin esmalt aastaid tagasi. Seikluslust, armsad (ja mitte-nii-armsad) võitlusloomakesed ning siht, mille poole pürgida – kõik see (ja enamgi veel) garanteerisid, et nii mitmedki õhtud muutusid märkamatult öödeks, sest „vaid üks duell veel“ suhtumine tõstis kiirelt pead.

6. Marvel’s Spider-Man

Ämblikmees kuulub vaieldamatult mu lemmikkangelaste hulka. Olen võrgupea fänn olnud juba väiksest peale, kui Eesti telekanalis jooksis tema multikas, lisaks tõi mu tädi mulle Soomest esimesed „Ämblikmehe“ koomiksid, mis meievahelisele lembelõkkele vaid hagu juurde lisas. Ilmselgelt pidin ma seetõttu mängima ka mullust Marvel’s Spider-Mani. Kuigi esialgu olin pigem negatiivsemalt meelestatud, sai linna peal ringi vihisemine niivõrd armsaks, et ei suutnud kõnealust teost oma edetabelist välja jätta. Kahju ainult, et need lisapakid just kõige paremad polnud…

5. Super Smash Bros. Ultimate

Aasta alguses tundus, et Nintendo ei suuda 2018. aastal eelnevale (Super Mario Odyssey, TloZ: Breath of the Wild) ligilähedalegi saada, ent siis paugutati aasta lõpus korralikult – esmalt varasemalt mainitud Pokemon, seejärel aga Super Smash Bros. Ultimate, mis ei olnud ainult ääretult lõbus (välja arvatud see neetud Jigglypuff!), vaid ka fantastiline austusavaldus videomängude ajaloole. Kui ma saaks nüüd selle World of Light üksikmängulaadiga ühele poole… siis saaks lõpuks ometi mängima hakata!

4. God of War

„Kratos on lõpuks ometi päris tegelane ja mitte ainult suur hunnik lihaseid ja raevu!“ skandeeris terve internet, samas unustades, et isaduse teema on läbivalt seeria peategelast saatnud. Aga eks ta tõsi ole, et niivõrd sügavuti narratiivi sukelduvat sõjajumala mängu meie silmad seni näinud polnud. Tagatipuks oli uue relva (kirve) kasutamine ääretult mõnus ning viimase kirsina tordil imponeerib mulle asjaolu, et Kratosest saaks suurepärane show-maadleja!

3. Dead Cells

Dead Cells oli minu 2018. aasta Doom – mäng, mis mulle varasemalt absoluutselt huvi ei pakkunud, ent tänu mitmetele kiitvatele sõnadele siiski mu kollektsiooni jõudis ning seejärel koheselt ka südame võitis. Mulle esitati uskumatu väljakutse ning mind löödi korduvalt ja korduvalt pikali, ent kuna mängu kontrollid on lihtsalt ebamaiselt head, tõusin igal korral püsti, pühkisin prügi pükstelt ning alustasin taas algusest, suur naeratus näol.

2. Dragon Ball FighterZ

Olen seda öelnud juba varem, aga kuna kordamine on tarkuse ema, ütlen seda taas – Dragon Ball FighterZ oli teos, mis tõi mind (tagasi) kaklusmängude maailma. Tegemist oli lõbusa kogemusega, mis täitis nii mõnelgi õhtul mu korteri sõpradega, et üheskoos üksteisele virtuaalselt pasunasse anda. Peale aastatetagust tüdimust Mortal Kombat 9 üle, ei uskunud ma, et ühe kaklusmängu alla niivõrd palju aega panen, aga võta näpust – enda Xboxi peal kogusin tunde kokku 60 ning eks kontoris mängides ning võistlusest osa võttes tilkus neid tunde veelgi juurde.

1. Never Stop Sneakin’

Ma teadsin tegelikult juba jaanuarikuus, milline videomäng mu lemmikteoste edetabeli esikoha hõivab. Never Stop Sneakin’ on humoorikas austusavaldus esimesele Metal Gear Solidile ning esimese PlayStationi visuaalidele, olles samaaegselt totaalne anti-hiilimismäng. Olgugi, et tegemist on üpriski lihtsa teosega, on iga mängukord mõnus, sest vaenlaste elimineerimine, liikumine, looga edenemine ja kõik muud tegevused on ääretult rahuldust pakkuvad. Never Stop Sneakin’ oli parajalt pikk mäng ja ma tegin selle ikkagi kaks korda otsast lõpuni läbi!