fbpx

Me elame videomängude mõistes väga huvitaval ajal. Mängude kontseptsioon on sama, mis ta on olnud algusest peale – mängija juhib kas puldi, klaviatuuri või mingi muu tarvikuga ekraanil toimuvat tegevust. Seevastu on muutunud mängude sisu ja loo jutustamise vahendid.

Samuti on juurde sündinud uusi žanreid, näiteks kõndimissimulaator, battle royale ja siis need kergelt ühiskonnakriitilised mängud. Viimasena nimetatutest on suurepärane näide This War of Mine – teos, mis näitab sõda just sellisena nagu sõda tavaliste tsiviilisikute jaoks on. Minul isiklikult on väga hea meel, et meil on sedalaadi mänge, mis pole tühipaljad seiklused, vaid pakuvad lisaks näppude osavuse testimisele ka mõtlemisainet. Hiljuti ristus minu rada samasse kategooriasse jääva mänguga RIOT – Civil Unrest.

RIOT räägib mässamisest ja rahutustest. Tegevuskohtadeks ja mängu sisu looriks on tõsielul põhinevad sündmused. Pisikene arendusmeeskond on võtnud enda südameasjaks näidata inimestele, milline protestimine ja mässumeelsus tegelikult välja näeb. Mängija saab kusjuures ise valida, kas ta esindab meeleavaldajaid või korrakaitsjaid. Lugusid väga täpselt lahti ei jutustada, vaid  teose alguses antakse teada, et kel suurem huvi, see võib internetist infot ise juurde lugeda. Selle tarbeks on iga mängitava taseme juures täpselt välja toodud tegevuse aeg ja toimumise koht.

Kuna vägivald ei ole kunagi lahendus, on ka RIOT-i mängimise puhul oluline üldise eesmärgi saavutamine ja mitte üksteisele füüsilisel kombel vigastuste tekitamine. Üldjuhul on meeleavaldajate eesmärgiks mingil teatud alal oma positsiooni hoidmine ning sotsiaalmeedia ning muude võimaluste abil liitlaste leidmine. Korrakaitsjate ülesandeks on seevastu võimalikult rahulikult meeleavaldus laiali saata ning inimesed vanglakongi asemel koju suunata. Muidugi päris igal korral meeleavaldused kannatajateta ei möödu.

Mainisin eelnevalt, et RIOT on tehtud väga pisikese meeskonna poolt. Seda on selgesti aru saada, kui vaadata mängu visuaalset poolt. Ekraanil on pikslilise graafikaga pisikesed inimfiguuride kambad. Aeg-ajalt need erinevad grupid põrkuvad ning ekraanil algab segadus ja seosetu nihelemine. Mõlemad osapooled saavad kasutada erinevaid vahendeid ja tööriistu, et vastastele nii-öelda ära teha. Graafika ei ole kahjuks just teab mis kõrge resolutsiooniga ning tihti ei ole aru saada, mis täpselt toimub.

Protestijatel on kasutada vahendeid nagu sotsiaalmeedia, „mölafon“ või lihtsalt rusikad, mõnikord aga ka karmimad abinõud – näiteks molotovi kokteilid. Korrakaitsjatele on tossupommid, teleskoopnuiad ja muu säärane. Kõigest sellest hoolimata on Nintendo Switchi pisikene ekraan valdavalt lihtsalt nihelemist täis. Mingid miniatuursed päkapikkude kambad hõõruvad teineteise vastu. Nihelemist ei pea jälgima kaugelt. Võimalik on ka sisse suumida. Paraku suurt abi sellest ei ole –piksliliste tegelaste nihelemist näeb lihtsalt lähemalt. Mitte detailsemalt, aga lähemalt.

Mängu tegelased on iga leveli alguses jaotatud gruppidesse ning igale grupile on võimalik kasutusse valida erinevaid töövahendeid. Tegelaste liike ning nende kasutuses olevaid tööriistu saab uuendada ja erinevaid üksuseid oma ridadesse juurde kaasata. Siiski erilist vahet ei ole – nagu eelnevalt mainitud sai, siis mingit suuremat muutust see üleüldisesse nihelemisesse ei too.

Mängu idee on suurepärane ja ma loodan, et antud meeskond ei viska oma püssi põõsasse. Ma poleks tänaseni isegi suutnud uskuda, et keegi astuks selle sammu ja teeks valmis mängu rahutustest. Kuna RIOT on olemas ka PC platvormil, julgen arvata, et seal on mängitavus võibolla natukene parem, sest üldjuhul on arvuti kuvarid pisut suuremad, kui Nintendo Switchi tillukene ekraan. Mõni mäng lihtsalt ei sobi kõigile platvormidele. Olles seda mõtet natukene oma peas keerutanud, ühendasin oma Nintendo televiisori külge mõttega, et teleekraanil peaks ju mäng palju arusaadavam ja parem olema? Ei, endiselt mingisuguste madala resolutsiooniga tegelaste nihelemine. Mida rohkem sisse suumida, seda rohkem piksleid näeb.

Igal juhul loodan, et säherdusi mõtlemapanevaid mänge tekib tulevikus veel juurde. Oleks asi teostatud graafiliselt paremini ja mängu lugu edasi antud pisutki kaasahaaravamalt, oleks tegu väga laheda projektiga. Kahjuks karjub aga igalt poolt vastu meeskonnaliikmete vähesus ja selline „meil on hea mõte, aga pole vahendeid“ mõju.

Kui nüüd keegi Eesti naljameestest võtaks vaevaks teha RIOT-ile lisapakke,  oleks see vahva võimalus ka meie nüüdisaega maailmale guugeldatavaks teha. Miks mitte RIOT – Tarand VS. EKRE või RIOT – The Night of the Bronze Knight.