fbpx

Möödunud aastal kasvas mu aina põhjatumana näiv Steami konto tervelt kahe kodumaise mängu võrra. Õnneks ei jää ma ka tänavu kuivale, sest äsja virtuaalsele letile potsatanud Voidship: The Long Journey on samuti Maarjamaa parima poja poolt kokku keevitatud.

Siiski peame rääkima faktidest – peale esialgset väikerahva kompleksidest tekkinud vasikavaimustust („Oi, vaata! Täitsa meie inimeste tehtud!“) jäid mõlemad mullused virtuaalsed taiesed (Circle Empires ning Shortest Trip to Earth) totaalselt soiku. Lähema tutvumise asemel otsustasin lootusrikka pilguga lääne loomingu poole piiluda. Mõnes mõttes tundsin end riigireeturina, justkui oleksin oma kamatassi maitsva sisu vetsupotti kallanud, et kruusis odavale import-rüüpele ruumi teha. Tahaksin öelda, et kardan, et Voidship liitub enda kaasmaalastega, aga see oleks vale. Ma tean seda.

Oeh, kust alustada? Ehk oleks kohe paslik öelda, et minu arvates on tegemist igati adekvaatse arvutimänguga… mis lihtsalt pole mulle mõeldud. Voidship: The Long Journey on kahedimensioonilises mõõtmes aset leidev kosmoseseiklus, milles mängija ülesandeks saab universumi avastamine, ressursside kogumine, oma laeva ja meeskonna täiendamine ja haldamine ning vaenulike süstikutega kemplemine. Paljud neist elementidest on asjad, mille jaoks mul absoluutselt püsi pole, pisut rohkem meeltmööda aspektid jäävad toppama aga ühe pisikese asjaolu ümber. See kõik leiab aset kosmoses.

Kosmos, oma muljetavaldavas lõputuses, on üks ääretult igav keskkond. Olen elu jooksul nii mõnelgi game jamil käinud ning variatsioonid mustal taustal ringi lendavatest üheplaanilistest taevaruumikuunaritest on oma populaarsusega mu ajju sööbinud. Aga ma mõistan, et probleem on pigem isiklik, sest Voidshipi arendaja Mikk Luige jaoks on situatsioon risti vastupidine. Mängu arendusblogis kirjutab ta, et kosmoses peituvad saladused on tema huviorbiidil olnud juba lapsepõlvest saati ning tänu erinevatele raamatutele, filmidele ja telesarjadele muutus ulmemaailma avastamine südamelähedasemaks.

Ühesõnaga on tegemist sügavalt personaalse projektiga, mille kallal on muude tööde kõrvalt nokitsetud kuus pikka aastat. Olles olnud Level1 liige 5 aastat, tean suurepäraselt, kuidas taoline protsess välja näeb – kui teised inimesed lähevad peale edukat tööpäeva koju puhkama, et järgmisel hommikul värske pilguga uutele väljakutsetele vastu astuda, alustame meie teisel ametipostil täiesti algusest. Väsimus, nälg, janu ja muud vajadused – need kõik jäävad tahaplaanile, sest kustumatu kire najal rabame ning loodame, et vähemalt keegigi leiab naudingut tehtud töö viljadest.

Seda rohkem tunnen ma end süüdi, et mulle Miku mäng väga ei imponeeri.

Voidshipi narratiiv ei suuda mind haarata, mängitavuse pähkel saab kiirelt läbi hammustatud ning kahedimensiooniline graafika jätab külmaks. See aga ei tähenda, et ma pole suuteline teosest ägedaid elemente leidma – enda kosmoselaeva ehitamine ning sellega kaasnev vabadus on tõenäoliselt mängu tugevaim külg. Erinevate kombinatsioonide katsetamine – kas kuhjata enda sõiduvahend üle relvamoodulitega, et vaenlastele lihtsam pasunasse kütta või hoopiski suurendada mootorite arvu, et vastaste kuulirahe eest efektiivsemalt põgeneda ja vasturünnakuid teha? Tundub põnev, ent eks seegi ole libe jää – liiga robustse masina komplekteerimine võib hiljem tagumikust näpistama tulla.

Olgugi et pisut pinnapealne, tundub meeskonna haldamine samuti huvitava ning piisavalt potentsiaali omavana. Nimelt koosneb laeva tiim kolmest inimesest, kellele tuleb määrata amet. Tehtud valikud annavad teatuid boonuseid (või jätab neist ilma), ent mitte ükski neist pole püsiv – kosmoses reisimine on aeganõudev tegevus ning seda annab mõista ka mängu alapealkiri (The Long Journey ehk eesti keeles Pikk teekond).

Seega ei tohiks keegi imestama hakata, kui reisi käigus meeskonnaliikmed vanadusele alla annavad. Kahjuks või õnneks jääb tööjaotus ainsaks suuremaks lävimiseks enda kosmoselaeva liikmetega, seega puudub emotsionaalne side töömesilastega, kes vastutavad selle eest, et minu kolakas metallkamakas universumi ühest otsast teise jõuaks.

Rääkides kosmoses reisimisest… Erinevad tähesüsteemid koosnevad ruudustikest, iga ruut võib peita endas erinevaid saladusi: ressursse, vaenlaseid, sõbralikke poodnikke, abivajajaid ja muud säärast. Näilisest mitmekülgsusest hoolimata on vastaste leidmine kõige tõenäolisem ning see toob meid järgmise punktini – lahingute pidamine. Kosmoses kõmmutamine kantakse mängijale edasi pealtvaates. Vastaseid on reeglina paras ports, mängija peab neile vastu astuma aga täiesti üksinda – ainsaks abivahendiks on varasemalt vastu võetud otsused sõiduki komplekteerimise puhul.

Lisaks on liikumiseks ette nähtud kaks erinevat viisi. Esmalt on RTS mänge meenutav stiil, kus mängija valib kosmoselaeva järgmise sihtpunkti ning jääb lootma, et vastased jäävad piisavalt lähedale, et automatiseeritud relvad oma torud nende poole suunaks ja neid tinaga (või millest iganes kosmosekuulid koosnevad) kostitaks.

Teisena saab mängija ise ohjad (siinpuhul WASD nupud) haarata ning kuna esimesena mainitud on tore, kuid pigem kasutu alternatiiv (kärmed kurjamid kihutasid minu kosmoselaeva kiirelt auklikuks), sai rohkelt kasutust eelkõige teine variant. Kahjuks võib lahingute otsa liiga tihti sattuda, mistõttu muutub mängutsükkel kiirelt rutiinseks. Ma ei taha üdini negatiivsena kõlada, seega pean kindlasti mainima, et taustal kõlanud muusikapalad paitasid mu kõrva ning panid jalagi tatsuma.

Ametliku numbri järgi on eestlasi umbes 1,32 miljonit. Paljud neist vaatavad videomängudele ja nendega seonduvale kiiva pilguga, mistõttu on kohaliku mängutööstuse (arendajad, ajakirjanikud ja muidugi kõige tähtsam – mängurid) osakaal üpriski pisike. Sellest tulenevalt leegitseb mu südames patriotism – tahe kodumaised mänguarendajaid toetada on suur… aga kahjuks ei ühti nende visioon tihtilugu minu spetsiifilise maitsega.

Õnneks pole Voidship: The Long Journey tulevik kõige tumedam. Steami arvustusi sirvides tundub, et mäng on jõudnud õigete inimesteni ning see teeb mu tuju pisut paremaks. Ma loodan, et kohalik mängutööstus kasvab, meie arendajatele tekitatakse rohkem võimalusi ning et Miku (ega kellegi teise) järgmine projekt ei pea sündima n-ö töö kõrvalt.

Voidship: The Long Journey on leitav Steami poest enam-vähem 10€ eest. Ma usun, et kohaliku mängutööstuse toetamiseks pole see palju küsitud.