fbpx

Kui ma kolm aastat tagasi PlayStation VR peaseadme esimest korda pähe tõmbasin, oli mu esmaseks kogemuseks istuda Londoni tänavatel kihutava auto kõrvalistmel, automaat pihus, terve kamp mootorrattaid ja autosid ümberringi sama tegemas.

Plaat, mis Sony mängumasinas ringi keerles, kandis nime PlayStation VR Worlds ning sisaldas erinevaid elamusi. Meeldejäävaimaks oli kindlasti eelnevalt kirjeldatud The London Heist, mille arendajaks sama stuudio, kes aastast aastasse Singstari karaokemänge on vorpinud. Ometigi pole krimidraamad SIE London Studio jaoks samuti võõrad – sündis nende katuse all ju Inglismaa avatud (all)maailmaga märulimäng The Getaway. Seega pole imestada, et The London Heist stuudio hambad verele ajas ning nii otsustatigi õpitud teadmistega luua üks täisväärtuslik VR-mäng.

Kui The London Heistis toimus sarnane stseen kiirteel, siis Blood & Truth viis kõrvalistuja märuli kõrbesse sõjatandritele.

Blood & Truth ei salga, et on The London Heisti spirituaalne järg. Mõlemad algavad sarnase stseeniga (istuv peategelane on ülekuulamisel ja meenutab varasemalt toimunud sündmuseid), mõlemas on suurejooneline kihutamisstseen, mille jooksul mängija vastaseid kuulirahega kostitada saab. Aga see on okei, sest mäng tabab kõiki neid närvilõpmeid, mida suutis edukalt kõditada ka eelkäija.

Blood & Truth on austusavaldus klassikalistele inglise märulitele, kuhu on mahutatud ohtralt tulevahetusi, plahvatusi ja kuninganna keeles sõimlemist. Siia-sinna pudeneb ka mõni rahulikum moment, kus lastakse särada kohalikel näitlejatel. Nende ülesandeks on meieni toimetada lihtne, ent toimiv lugu. Peategelane on kodumaale naasev sõjaväelane, kelle kriminaalse taustaga pere satub (peale leibkonna pea surma) pahuksisse konkureeriva kurjamiga. Nii algabki võidujooks selle nimel, et kes suudab esimesena oma vastase manala teed saata.

Colin Salmon on kindlasti paljudele mänguritele tuntud „Resident Evili“ filmiseeria poolest.

Valdav osa mängust, nagu eeldada võis, toimib üksikisikuvaates tulistamismänguna. Kuna tegemist on VR-kogemusega, mis peab arvestama PlayStation VR poolt pandavate piirangutega, on kogu liikumine lahendatud nõnda, et mängija vaatab suuna poole, kuhu liikuda tahab, mispeale tekib ekraanile ikoon, mis käseb nupule vajutada. Vahel tekib võimalus varje taga ka vasakule-paremale liikuda, et tulevahetustest eluga väljumine tõenäolisem oleks.

Kõik tegevused toimuvad Move’i pultide abil (võimalus on kasutada ka DualShock 4 abi, ent see tundus piisavalt kohmakas, et langes koheselt valikust). Üldjuhul toimisid kontrollerid eeskujulikult, ent leidus ka momente, mil minu virtuaalsed käed hullusid ning esemete haaramine muutus keeruliseks. Kuna relvade laadimine on n-ö manuaalne (alati täis salv asetseb mängija virtuaalsel rinnal, kui seda saab selleks nimetada, sest reaalset keha mängijal ei eksisteeri), tekib olukordi, kus pultidega vehklemine muutub äärmiselt tihedaks. Kuigi mängitavuse aspektist lisab too mehaanika pinget ja pinevust, võiks see olla tunduvalt ägedam, kui saaksin kasutada tehnoloogiat, mis ei pärineks aastast 2010 (ehk siis oleks tunduvalt täpsem).

Blood & Truthi üks ägedamaid tulevahetusi leiab aset ööklubis DJ-puldi taga.

Visuaalselt on kõik igati okei. Kuna minu telekalaual puhkab vaid too kõige esimene PlayStation 4 mudel, võisin ilma jääda parandustest, mida võimaldaks Pro. Sellest hoolimata on tegemist mänguga, mis pakub piisavas koguses silmailu – tegelaste mudelid olid detailsed, keskkonnad vaheldusrikkad. Küll hakkas kohati vastukarva käima mustade laadimisekraanid rohkus. Mõnel juhul toimus stseenivahetus keskmisest tihedamini, ent uute ruumi ei sisenenud ma mängijana ise, vaid mind teleporditi järgmisesse asupaika, seniks aga vaatas ekraanilt vastu lõpmatu tumedus.

Ja ometigi on Blood & Truth väärt mängimist. Virtuaalreaalsusmängudele omaselt antakse mängijale ohtralt võimalusi, kuidas elada välja märulistaariks olemise fantaasiaid ning mil moel viia ellu lõpmatus koguses jaburusi. Tegemist on paketiga, mis on igati oma raha väärt, see ei muutu kunagi liigselt tüütuks ja – mis kõige parem – igaühel avaneb võimalus oma virtuaalse venna e-sigarett sõitvast autost välja visata. Mida muud tahta?

P.S. See ei ole küll antud mängu kontekstis oluline fakt, ent ma tahan, et te kõik teaksite – SIE London Studio resümeesse kuulub ka 2012. aastal ilmunud Wonderbook, mis oli… noh, omaette kogemus.

P.S.2. Mängimise ajal ei kerkinud kordagi rops kurku. See on oluline!