ARVUSTUS: A Plague Tale: Innocence

Mu selle aasta üks oodatuimaid mänge pärineb stuudiolt, mille kätetööga pole mul ligi 10 aastat kokkupuudet olnud. Seda raputavam kogemus mulle aga osaks sai. Pole vist kunagi olnud mängu, mis enamuse oma kestuse ajast on suutnud mul peal hoida erutatuse kananahka. A Plague Tale: Innocence on lihtsalt igati fantastiline.

Mäng viib meid 14. sajandi keskpaiga Prantsusmaale, mida kurnab sõda inglastega, inkvisitsioon, katk ja takkaotsa mõõtmatus koguses verejanulisi rotte. Mängu sangariks asub 14aastane tüdruk Amicia, kel tuleb vanemate traagilise kaotuse järel oma hiilimisoskuse ja täpse lingukäega kummalise tõve käes vaevlevat viieaastast venda Hugot kaitsta.

Paari ja nendega liituvate kaaslaste ohtuderikka teekonna panused lähevad aina kõrgemaks ning sedasama rütmi jälgib kolmanda isiku vaates mängitavus. Alguspoolel on vaja tihti joosta ja põgeneda, seejärel läheb suurem rõhk hiilimisele ja reisikaaslaste abil keskkonnamõistatuste lahendamisele. Lõpuotsas tuleb otseste konfliktide võidu nimel juba ka kiiremaid liigutusi teha. Haruldasel kombel töötavad kõik elemendid suurepäraselt, miski pole üleliigne või ülekasutatud.

Pildikülg on kaunis ja keskkonnad pilkupüüdvad, kuid joovastunu kiitused saadan heliküljele. Briljantne tšellodele rõhku panev orkestrimuusika koos emotsioone suurepäraselt väljaetendavatele näitlejatele loovad mängule võimsa samba. Loomulikuna mõjuvalt kirjutatud käsikiri ja eeskujulikult esitatud näitlejatööd panevad headest tegelastest tugevalt hoolima ning nende ohverdused ja kaotused mõjuvad veel hiljem meenutadeski. Minu silmis, keda tavaliselt mängude lood ei kõiguta, muljetavaldav saavutus.

A Plague Tale: Innocence on metsikute rotihordide, lahingupaikade ja piiritu surma kujutamisega küll kõhe, kuid mitte õudukas. Seega on arusaadav, et väikestele rõõmuhetkedele kaasaelamise kõrval tunneme rohkem hirmu, ängi, kurbust ja julguseotsimist, ajal kui näeme oma silmade all, kuidas karm maailm karaktereid vormib ja voolib. Emotsioonide karusellina meenutab mäng mõne aasta tagust hitikest Brothers: A Tale of Two Sonsi, kuid eeskujusid on ka teisigi. Nii palju, kui ma PlayStationi eksklusiivi The Last of Us kohta tean, on vast ka too samal tasemel.

Kõik A Plague Tale: Innocence’is klapib nii vaimustavalt kokku, et mul pole mingit takistust öelda, et Asobo Studio mäng on absoluutne meistriteos! Haruldaselt särav pärl, mis kahvatab seni ka head mängud.