fbpx

Inspireerituna Steni sisemust soojendavatest lugudest (kes omakorda sai tõuke Tomi südamekiirenditest) hakkasin arutlema, kas suudaksin ka ise midagi sarnast kokku panna? Ma polnud päris kindel. Väikese meenutamise järel hakkasid meloodiad mälust tilkuma.

Kuna ma ei tahtnud ühest mängust mitut lugu esile tuua, pidin artikli jaoks kümniku kokkusaamiseks mõnevõrra pingutama ja tiba sohkigi tegema. Lisasin lugusid, mis pole otseselt mängudest, vaid on nendega kuidagi seotud olnud ja niiviisi minuni jõudnud.

Huvitaval kombel ei jõudnud siia ühegi kolme helilooja palad, kes mulle kunagi esimestena piisavalt kõrvu jäid, et neid meelde jätta. Jesper Kyd, Inon Zur ja nüüdseks suurde filmimaailma murdnud Michael Giacchino väärivad aga kõik vähemalt austavat väljatoomist.

Kuna ma ei suudaks osasid lugusid teistele eelistada, pole palad paremusjärjestuses.

Erik Thunberg & Simon Viklund – Break The Silence (Terminator Salvation)

„Break The Silence“ on hea lugu, kuid mitte mu lemmik. Pigem lisasin selle siia tolle huvitava sünniloo tõttu. Kui ma õigesti mäletan, loodi sellest algselt ainult jupp 2009. aasta Terminator Salvation lõputiitrite jaoks. Nagu ka ise 10 aastat tagasi kirjutasin, osutus Erik Thunberg & Simon Viklundi lugu paremaks kui märulimäng ja samasuguseid hea vastukaja noote kuulsid ka autorid. Tulemuseks oli, et loost tehti täisversioon, mis lasti tasuta välja.

Terminator Salvation osutus aga Rootsi mängufirma Grini viimaseks ilmunud teoseks. Mingil perioodil päris kõrget lendu teinud stuudio mitmed läbikukkumised kulutasid viimased ressursid. Kui võtta „Break The Silence’it“ kui stuudio kirstunaela, siis vähemalt on see nael läikiv.

Two Steps from Hell – Heart of Courage (Mass Effect 2)

Huvitaval kombel on käesolev lugu seotud mänguga, mille vastu mul null huvi. Mul pole ega tule sellega mingit kokkupuudet, kuna tegu on RPG-ga. Seega ei mäleta ma, kas teadsin Two Steps from Helli „Heart of Courage“ võimsat meeliülendavat kooritoega meloodiat enne Mass Effect 2 avatreilerit või mitte. Väga võimalik, et need kaks on mulle seotuna meelde jäänud hoopis silmadepööritamisest, et JÄLLE üks treiler kasutab seda. Vahet pole, lugu on energiat vallandav!

Sin & Oomph – Painful (Morphium Mix) (V-Rally 2 Expert Edition)

Oi ma vihkan mängualgusi, kus tuleb kümme igavat klipikest, mis seletavad, et kes mängu tegi, kes levitab, mis tehnoloogiad kasutusel… Eriti närviajav on, kui neid ei saa vahele jätta. Hea mäng hakkab õiget meeleolu looma esimestest sekunditest alates. Üks selline briljantne eeskuju on V-Rally 2 Expert Edition (arvutile), mille introvideot saadab versioon Sin & Oomph loost „Painful (Morphium Mix)“.

The Whispered World – Main theme

Rääkides algusmuusikast, mis juba esimeste nootidega valmistab mängija meeleolu eesootavaks täpselt ette – The Whispered Worldi teemalugu on laitmatult sobiv. Esmane poolminut teeb selgeks, et sukeldutakse kurvapoolsesse, kuid suurte panustega seiklusse.

Muinasjutuline melanhoolne hiireklikiseiklus kuulub kindlalt Saksamaa stuudio Daedalic Entertainmenti parimate saavutuste hulka, isegi kui stuudio suutis end mõned aastad hiljem ületada veelgi emotsionaalsema ja rabava Anna’s Questiga.

John Dreamer – RISE (Assassin’s Creed 3)

John Dreameri pseudonüümi all postitas üks sakslasest hobihelilooja aastaid tagasi oma Youtube’i kanalile mängudest inspireerituid eepilisi muusikapalu. Tema Dark Souls 2, Battlefield 3, Mass Effect 3 ja The Elder Scrolls V: Skyrim lood on kõik väärt kuulamist, kuid võimsaim on tema Assassin’s Creed 3 teemaline „Rise“. Jõuline energialooja!

Märkimist väärib, et muusikaloome polnud nüüdseks kuhugi kivi alla peitunud meistri ainus talent. Assassin’s Creed 3 2012. aasta E3 ja RISE treilerite kokkusulatamisega suutis ta monteerida ka Ubisofti algmaterjalist parema muusikavideo.

Kan Gao – For River – Piano (Johnny’s Version) (To the Moon)

Emotsionaalne To the Moon on otsast otsani täis kaunist meeleolumuusikat ja keeruline oli seda üht välja valida. Ainuüksi viimasel sõelal oli mul mängust kuus pala!

Vähe sellest, et suurem osa sellest indie-hiireklikseiklusest on tehtud ühe mehe poolt, on tema loodud ka muusika. Kanadalane lasi sama hooga edasi ka järjes Finding Paradise. Arvestades, kui liigutav oli To the Moon, üllatun praegu isegi, et ma siiani teise osani pole jõudnud.

Olivier Deriviere – Beyond The Horizon (A Plague Tale: Innocence)

Eriti raske on aga valida ainult ühte lõiku mängust, mis pole ainult selle aasta, vaid üleüldse üks mu lemmikmängudest! Olivier Deriviere on rotte, katku ja surma täis lugu saatma loonud judinaid nahale toovad heliribad. „Beyond The Horizoni“ kõrval võinuksin siia vabalt valida kõleda „The Inquisitioni“, kurva „Big Sisteri“, pingelise „The Killingu“ või rahuliku „Together Foreveri“. „Beyond The Horizon“ meenutab aga kuidagi alateadlikult ka ühe mu lemmikfilmi „Gravity“ muusikat, saades nii tillukese eelise.

Clinton Patrick Rusich – Broken Wings (Valiant Hearts: The Great War)

Valiant Hearts: The Great War on fantastiline külgvaates mäng Esimesest maailmasõjast, mille emotsionaalseid hetki paisutab suurepärane taustamuusika. Seal on hulga häid palasid, nagu näiteks Ian Livingstone’i „Dream Within Dreams“, aga minu vaieldamatu lemmik on Clinton Patrick Rusichi „Broken Wings“. Kui mu mälu mind ei peta, oli lugu mängu sees isegi mõjusam, sest taustal käinud sõjapaugud ja visuaalid lisasid konteksti.

Troy Baker & Courtnee Draper – Will The Circle Be Unbroken (Bioshock Infinite)

Klippi mängust, kus leitud kitarri tinistamise saatel Elizabeth 40 liigutavat sekundit laulab, nägin jupp aega enne ise mänguni jõudmist. Samuti olin peale sattunud häälnäitlejate „Making of “videole laulu ühe versiooni salvestamisest. Kõik need kõlasid nii hardalt ja kaunilt, et mängu läbimise järel otsisin välja ka helirea ja oh seda vahvat üllatust, kui leidsin sealt ka pika ja puhta versiooni! Too rändas kohe mu kurvema meeleolu playlisti.

Sada ja veel tosin aastat vanast laulust lasi Ken Levine teha mitmeid versioone ja ka „Choral version“ on härdalt meeliliigutav.

Ecstatica – Show Me Your Dreams (Quake III Arena)

Kuidagi kurvapoolne muusika annab suuremale osale mu topist tooni. Kannapööre, nüüd midagi hoopis teistsugust!

Taanis Ecstatica nime all elektroonilist muusikat viljelevast rühmitusest ei teagi ma suurt midagi muud, kui nende tempokat lugu „Show Me Your Dreams“. Pala pole minu teada ühestki mängust, aga sel oli au saata YouTube’i eelsel ajastul ühte fänni tehtud Quake III mänguvideot, mida võibolla pole enam olemaski.

Isegi kui laulu sõnad ja jäsemeid lennutavad visuaalid ei sobinud nagu hästi kokku, oli hämmastaval viisil siiski tegu taevas „mätsitud“ paariga! Lahingu ja muusikapala kiirused ja (selle hetke) meeleolu klappisid niivõrd perfektselt, et söövitasid mulle unustamatu mälestuse! Kui ma oleks üritanud oma topist teha paremusjärjestust, võibolla olekski just „Show Me Your Dreams“ kui kõige vanem tegija siin esikohta väärinud.