ARVUSTUS: Crash Team Racing Nitro-Fueled

Aastal 2017 otsustasin, et aeg on küps! Ma ostsin endale PlayStation 4 konsooli, kuna tulid uudised, et Sony taaselustab Crash Bandicooti seeria.

Tolle aasta E3 konverentsil näidati ka MediEvil uusversiooni, aasta hiljem ilmus aga Spyro: Reignited Trilogy, mis jällegi pani mu silmad särama. „Kõik,“ arvasin mina, „Kui Sony laseb nüüd välja ka Crash Team Racingu, siis on elu tehtud!“ Noh… aeg on käes!

Käesoleva aasta 21. juunil nägi ilmavalgust kauaoodatud Crash Team Racing Nitro-Fueled – klassikalise PS1 teose uusversioon. Õnneliku Nintendo Switchi omanikuna (kes ühtlasi ootas pikka Poola reisi) soetasin CTR-i Switchile n-ö kaasaskantavaks naudinguks. Olgu öeldud, et kuna olen lisaks veel õnnelik Nintendo Online kasutaja, kasutan kindlasti ka üllitise võrgumängulaade.

Crash Team Racing Nitro Fueled on kõik, mida ma ootasin ja rohkemgi! Olemas on kõik mu lemmikkarakterid ja -tasemed nii vanadest kui ka uutest Crashi mängudest, kuid lisaks sellele veel erinevad kostüümid nii karakteritele kui ka kaartidele. Kõik on teenitav vaid mängusiseselt, mis tähendab, et ei ühtegi võimalust osta kuldseid münte reaalse raha eest. Jumal tänatud!

Võrreldes CTR-i selle lähima konkurendi Mario Kart 8-ga, võib tunduda, et tegu on nõrgema paketiga. Crashi teoses on vähem karaktereid, tasemeid, erinevaid võimeid ja lisaasju, mida saab tee pealt üles korjata, lisaks ka üldiselt väiksem funktsionaalsus. Arvestades, et Mario Kart on olnud kardimängude ajaloo n-ö  eelkäija, tundub Crash Team Racing igas kategoorias halvem ning on populaarne vaid sellepärast, et vajutab õigetele nostalgianuppudele.

Reaalsuses on aga lugu totaalselt teistsugune. Kuna CTR on mehaaniliselt täiesti teisel tasemel võrreldes MK8-ga ning seda kõigepealt driftimise kategoorias. Kui MK8 driftimine töötab nii, et kiirendusnupu saab vajutada mis iganes hetkel, siis CTR-is peab seda tegema väga konkreetsel momendil ning seda ka mitu korda.

Õigetel hetkedel aktiveeritud kiirendus on Mario Kardi omast kordades võimsam ja pikema kestvusega, mistõttu muutuvad kiirus ja manööverdamine raskemaks. Arvestades, et Crash Team Racing Nitro-Fueled on ka normaalsel raskusastmel üpriski keeruline, võib seega järeldada, et tegu on veidi teistsugusele auditooriumile suunatud teosega.

Tuleb mainida ka negatiivseid külgi, mis siiski mängu iseendaga seotud ei ole. Nimelt kahetsen pisut ostu, kuna Nintendo Switchi peal jookseb teos päris halvasti, eriti kaasaskantavas režiimis. Lahutus muutub niivõrd väikseks, et detailsus kaob ära… mistõttu seda polegi vaja.

Eelistaksin lihtsama graafikaga versiooni Switchi jaoks. Siis oleks see ehk nauditavam (ja 60 kaadriga sekundis sujuvam) teos. Õnneks pole mingi tehniline viperus nii tugevalt segav, et ma ei saaks nautida oma lapsepõlve ühte parimat mängu, mis on kaasajastatud ning uue driftimismehaanikaga varasemast isegi põnevamaks tehtud.