Mainlining oleks võrratu, kui piksliline tekst mu pead valutama ei paneks!

Ma olen Briti salateenistuse MI7 agent. Üldiselt nühin ma aga kontoritooli, mitte ei seikle James Bondi kombel ümber maailma. Ma ei tulista pätte ega naudi kaunite naiste seltsi. Ei, ma kükitan arvuti taga ning püüan pätte küberruumis.

Mainlining on hiireklikimäng, kus tuleb rinda pista kurjamitega, kes peituvad varjunimede taha. Minu esimene sihtmärk on muscleboy81, kes muuseas varastab seaduskuulekate inimeste identiteete, müüb veebis illegaalseid aineid ja teenuseid ning näitab MI7-le virtuaalselt keskmist näppu. Lugu algab sellega, et eelnimetatud jõmm on MI7 võrku sisse häkkinud ning sellega kõlvatusi korda saatnud, mistõttu on mu arvutist kadunud kõik vajalikud programmid, andmed ja muu. On aeg sellele nagamannile koht kätte näidata!

Selleks tuleb kasutada kõiki oma IT-teemalisi teadmisi. Kogu tegevus leiab aset ühel arvutiekraanil, kus mängijal on kasutada MI7 isikuandmeid pungil olevad andmebaasid, tavalised brauserid ja häkkimist soodustavad tööriistad. Teoreetilisel tasandil on tegemist kütkestava videomänguga, mis haarab oma temaatika ja põnevate mehaanikatega. Praktikas jääb aga pisut vajaka.

Teose suurim möödalask on selle visuaalne külg. Kuigi Mainlingingu fiktiivne operatsioonisüsteem võtab ilmselgelt šnitti Windows Xp kuldajastust, viskab kaikaid kodaratesse indie-mängude arendajate lausa perversne huvi pikselgraafika vastu. See toob omakorda kaasa situatsiooni, kus teksti lugemiseks pean alati silmi kissitama, sest haralised tähed sulanduvad üheks ning nii jäidki vajalikud infokillud mul aeg-ajalt nägemata. Kuna mäng käest kinni ei hoia, puuduvad ka igasugused teeviidad, mis mind oleks õigesse suunda juhatanud või teada andnud, mis toppama jäämise põhjustas.

Mainlining on juba 2017. aastast PC peal saadaval olnud, ent alles nüüd jõudis hiireklikikas Nintendo Switchi peale. Proovisin mängu igaks juhuks mõlemal platvormil ning siin ei ole mingit kahtlust – arvutiekraani matkivad mängud on parimad platvormil, mida nad jäljendada üritavad. Switchi versiooni puhul jääb hiireikooni juhtimine igal moel kohmakaks. Kui konsool on teleri taga, peab kõike puldi abil tegema, trükkimine käib aga virtuaalse klaviatuuri abil. Mängumasinat käes hoides on võimalik kasutada Stylust, ent seegi leevendab vaid pisut seda ebamugavust.

Potentsiaal on tegelikult tohutu, ent näiliselt tühisena tunduvad pisivead on tegelikult piisavad, et antud teos mu prioriteetide nimekirja ladvikust allapoole kukutada. Täiesti maha ma seda muidugi ei kanna, ent kui kunagi naasen, siis kindlalt PC peal. Nintendo Switch võib olla suurepärane platvorm indie-mängude jaoks, ent isegi Nintendo ei suuda imesid teha.