ARVUSTUS: Fire Emblem: Three Houses

Olen enda puhul täheldanud, et mida vanemaks ma jään, seda rohkem tahan mängida mänge, mis ei nõuaks läbimiseks kümneid ja kümneid tunde. Episoodilised teosed, kiired mitmikmängumatšid või jooksupõhised rouge-like elamused lükkavad tahes-tahtmata pikema kestusega üllitised tahaplaanile.

Eelkõige kannatavad seeläbi sadu tunde kestvad rollimängud. Seetõttu tundus tänavu juulikuu lõpus ilmunud Nintendo Switchi eksklusiivteos Fire Emblem: Three Houses mõnevõrra hirmuäratavana. Nüüd, pea 60 tundi hiljem, kui mäng lõpuks läbitud, tunnen… et sellest jäi isegi väheks.

Alustame algusest. Tegemist on taktikalise rollimänguga, milles kehastutakse palgasõduriks Bylethiks (too nimi ei ole kivisse raiutud ning seda saab ka muuta), kellest saab ootamatult kooliõpetaja. Tegevus leiab aset Fodlani nime kandval mandril, mis jagunenud kolmeks eraldi riigiks. Nende noored tulevikulootused käivad kõik üheskoos riikide puutepunktis asuvas Garreg Machi kloostris koolis, teiste hulgas ka tulevased liidrid Dimitri, Edelgard ja Claude.

Mängija peab üsna varakult valima, millise riigi õpilased ta enda tiiva alla võtab. Sellest sõltub, kuhu suunas hakkab lahti rulluma teose narratiiv, aga ka seda, milliste tegelastega enim ninapidi koos tuleb olla. Minu isiklik liisk langes Musta Kotka maja kasuks, selle juhiks oli Adestriani impeeriumi valitseja tütar Edelgard ning tema lähikondlased. Lisaks otsustab säärane valik esimeste lahingute suuna – Musta Kotka maja õpilased lahendavad situatsioone kas äärmiselt robustselt kirveste abil või nokivad vaenlaseid kaugelt maagia abil.

Õnneks ei ole tegelaste omadused kivisse raiutud. Nagu õpetajale kombeks, saab mängija oma hoolealuseid nõustada ja suunata, et nood hülgaksid oma esialgsed ambitsioonid ja valiksid teistsuguse võitlusstiili. Millal need noored inimesed enne on teadnud, mida nad oma eluga ette tahavad võtta?

Samuti ei pea piirduma vaid oma maja noorukite õpetamisega. Nii Sinise Lõvi kui ka Kuldse Hirve majade asukad on ühed parajad ülejooksikud. Oluline on vaid, et mängija on ennast arendades neile meelepärastele omadustele keskendunud või soovitavad isikud kingitustega üle kuhjanud. Siiski tuleks oma otsused ära teha pigem varem kui hiljem, sest ühel hetkel tõmmatakse tollele võimalusele pidur peale. Vastavalt tehtud valikutele võib juhtuda, et endisest hoolealusest on saanud ühel hetkel vaenlane.

Kuigi mängijal on võimalus teised majad õpilastest peaaegu puhtaks rookida (õppejõududest ja noorest tallipoisist rääkimata), ei tasu unustada, et korraga lahinguväljale on võimalik saata neist vaid mõned. Seega, kui süda piisavalt kalk ja külm, tasuks mõned nende algupärastesse kodudesse jätta. Nii võivad hiljem tekkida nii mõnedki dramaatilised momendid, mis teose läbivale narratiivile kõvasti juurde annavad. Enda hoolealuseid on samuti vahel raske sõdima saata, sest mida rohkem ma neid tundma õppisin, seda sügavamale minu südamesse nad pugesid.

Mängu lugu on intrigeeriv. Näiliselt lihtsast akadeemilisest karjäärist saab peagi midagi suuremat, mis määrab kogu kontinendi edasise saatuse. Heameelega ei tahakski detailidel pikemalt peatuda, ent olgu öeldud, et põhjuseid mängu mitu korda läbi teha leidub enam kui küll. Ühel hetkel lüüakse sirgjoones arenev süžee neljaks ning kõikide lõppude kogemiseks tuleb tagasi koolipinki nühkima minna. Õnneks on mänguline osa suurepärane ja teisele (ning kolmandale ja ka neljandale) ringile minek on lausa lust omaette!

Too mänguline element ei muutu kunagi tüütuks. Lihtsakoeliselt rääkides peab mängija ruudustikuks jagatud lahinguväljal enda üksuseid ringi liigutama. Sobivas kauguses asutakse vaenlastega võitlusesse. Kui eelnevad teosed olid üles ehitatud eelkõige kivi-paber-käärid stiilis võitlusele, siis Three Houses on tollele valemile niivõrd palju sügavust lisanud ning nüüd mõjutavad edu paljud erinevad faktorid.

Kes on ründama asuva tegelase kõrval? Millisel maastikul võitlus aset leiab? Millisest materjalist on vorbitud relv, mis ründaja pihkude vahel hetkel puhkab? Kas parasjagu vastase poole sööstval õpilasel on elus kõik hästi? Too viimane element ei ole tegelikult lahingu võitmise osas oluline, pigem on see minu enda jaoks tähtis. Vaikimisi raskusastme puhul mäng just ääretult suurt väljakutset ei esita ja kui ise liigselt lohakas pole, on võidud kerged tulema.

Ning isegi juhul, kui mõni noor õpilane peaks ohtlikul missioonil hinge heitma, saab Byleth aega tagasi keerata. Justnimelt säärase võime on peategelasele kinkinud müstiline neiu Sothis, kes endale Bylethi hinge sisse pesa on teinud. Tagatipuks saab lahinguid automaatrežiimi peale panna, ent senimaani pole ma näinud veel ühtegi piisavat põhjust, mis seda õigustaks.

Õnneks ei ole sõjatandritel tatsamine ainus mänguosa. Võrdväärsele pulgale on asetatud ka Garreg Machi kloostri avastamine. Tagasihoidliku suurusega avatud maailmas saab külastada kõiki enda (ja ka teiste majade) õpilasi, osta-müüa-parandada enda relvastust ja muud säärast, viia õpilasi ja kolleege sööma, tagastada neile nende kadunud asjad (mitte keegi ei ole tulnud selle peale, et enda taskud kinni nõeluda), võtta osa koorilaulust, anda abivajajatele nõu, kasvatada erinevaid taimi ja veel palju-palju muud. Pisemat sorti kõrvalmissioone ei pea vist mainimagi.

Küll on aga kaks tegevust, mis teistest enam säravad: kalastamine ja teejoomine. Mängimise käigus avastasin, et esimene neist oli suurepärane viis, kuidas oma akadeemikutaset (mida kõrgemad levelid, seda rohkem hüvesid mängijategelasele väljastatakse) kasvatada. Kalastamise protsessiga kaasneb omaette minimäng, ent mis vast olulisem – tegevus on täpselt sama, mis päris eluski: monotoonne… ent samas veidralt rahustav.

Püütud kaladest saab kas erinevate omadustega roogasid valmistada või siis sillerdavad silgud lihtsalt poodnikule maha müüa ja saadud raha muu mandi peale laiaks lüüa. Harvemal juhul näkkab ning konksu otsa jääb puhtast hõbedast, kullast või plaatinast solberdaja, kelle eest turul head raha välja käiakse. Mulle meeldis väga turul käia, sest üks kahest pudi-padi müüjast oli alati väga kõrgendatud meeleolus ning viis, mil moel ta mind tänas, oli meeliülendav. Viimased noodid kõlasid kõrgelt ja kaunilt!

Teejoomise eesmärgiks on tugevdada suhteid Bylethi ja tema hoolealuste vahel. Lisaks tühipaljale lürpimisele saab ka vestlust arendada, selleks tuleb valida kolme erineva teema vahel. Valikul tuleb lähtuda sellest, millest külaline huvitatud võiks olla. Mõne neiu jaoks on selleks armsad loomad, mõni noormees tahaks vestlust arendada poliitilistel teemadel. Kui jutuajamine väga edukaks osutub, saab enda vestluspartnerit hästi lähedalt vaadata. Jah, see on üks võimalustest.

Kuigi tegelaste omavaheliste suhete arendamine on oluline, ei lõppe need (sarnaselt seeria eelnevate teostega nagu Awakening ja Fates) abielu ja tulevikust tagasi rändava lapsega. Sel korral jäädakse üldpildis platooniliseks ning isegi mängija tegelane peab armastuse otsimisel leppima faktiga, et teose lõpus hoiab ta enda väljavalitul ehk käest kinni või, kui äärmiselt julgeks minna, kallistab teda õrnalt. Samas oli see piisavaks vahelduseks väsimuse märke ilmutavale valemile ning seega saab antud lahendust pigem kiita.

Visuaalselt näeb Fire Emblem: Three Houses võrratu välja, kuigi teatud kaadrite taustad võiksid olla läbimõeldumad. Aeg-ajalt jääb silma stseen, kus tegelaste selja taha on visatud üks hiiglaslik kivitükk, mille koledad tekstuurid muust maailmast koheselt silma torkavad. Samas on tegelaste disainid ääretult lahedad, lahinguväljad piisavalt mitmekülgsed ja Garreg Mach suudetakse samuti koduseks teha. Siiski kaasnevad viimati nimetatud asupaigaga mõned probleemid. Nimelt suudab kaadrisagedus kloostris ringi joostes kukkuda ning see pole just kõige toredam. Mäng katki ei lähe, ent silmnähtavad võnked manatakse ekraanile küll. Justkui Flash sibaks ringi ja ülejäänud maailm ei suuda seda korralikult hoomata.

Ka kõrvale suudab mäng pai teha. Ma ei oska kommenteerida, kuivõrd hästi saavad enda rollidega hakkama ingliskeelset teksti peale lugevad häälnäitlejad (internetis meemide jagamine näikse neil aga veres olevat), küll võin alla kirjutada jaapanlaste näitlemisoskustele! Samuti on kiiduväärt teose heliriba, ent see ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Pigem oleks jahmatav, kui mängus kõlavat muusikat kuulata ei kõlbaks – palad on eepilised ning nende taustal kõlbab alati lahingusse marssida.

Ma tunnen, et minu sõrmede alt on väljunud ohtralt tähemärke, mis lõppkokkuvõttes suudavad öelda vaid osa sellest, mida tahaksin ning mida mängimise ajal tundsin. Peale seda, kui 60 tundi täis tiksusid ning minu seiklus Musta Kotka maja õpilastega otsa sai, helises mu sees üks pisike kurbusenoodike. Oleksin tahtnud jätkata, nende seltsis veel aega veeta, nendega külg-külje kõrval järgmisesse lahingusse tormata.

Küll said mulle selgeks paar asja. Minu lugu Fodlanis ei ole veel otsa saanud, sest Garreg Machis on veel kaks maja, mille õpilased mu nõuandeid vajavad. Samuti tuleb nentida, et Fire Emblem: Three Houses on parim teos, mida tänavu mänginud olen ning selle tiitli hõivamine nõuab väga suurt pingutust.