ARVUSTUS: NBA 2K20

Igal aastal ilmuvate spordimängude uuenduslikkus jätab tihtipeale enam kui soovida. Suuremad muudatused liiguvad käsikäes mängukonsoolide generatsioonidega ning vahepealsed aastad veedetakse enamjaolt minimaalsete muudatuste võrgus. Tänavune 2K Sportsi NBA simulaator pole kahjuks erand, kuid esmakordselt leidsime teosest esialgu midagi erinevat – hunnikutes arenduspisikuid.

Kui meenutada EA Sportsi NBA Live seeria allakäiku, ei saa mulle pahaks panna, kui leian Live ja 2K sarjade vahel hetkeseisus paljugi sarnast. Analoogia mugavustsooni sattumises, innovatsiooni puudumises ja nähtavas püüdmatuses toovad tagasi mälestused, mida sai kogetud 2000. aastatel, kui kärbus üks tolleaegseid virtuaalseid spordimatkijaid. Nüüd aga… kõigest koledast lähemalt.

Esmalt pean mainima, et suurem osa antud vigadest on tänaseks parandatud 1.03 uuendusega, kuid need, kes said teose ilmumiskuupäeval, pidid paljuski läbi elama sama, mida mina. Kuna enamus NBA 2K20 mängulaade nõuavad aktiivset ühendust teose serveritega, võite ette kujutada minu pettumust, kui esimesed tunnid möödusid ilma ühenduseta ning seejärel oli see sama ebastabiilne, kui äsja kiilaks aetud Britney Spears.

Lõpuks, kui mõne päeva möödudes suudeti serverites stabiilsus saavutada, tundus, et tegemist oli avatud testperioodiga. Tihtipeale ei salvestanud mäng progressi ning teose kohta, mille igal pimedal ja valgustatud nurgal on meid varitsemas mikromaksed, võib see olla üsna frustreeriv. Ajaks, mil olin enda esimesed kümned tuhanded mängurahad peategelase arengusse investeerinud, haihtusid nii mu kõlisev kui ka järgmise salvestamisega ostetud protsessipunktid kui tina tuhka.

Jõudes peategelaseni… tänavune „elukutse mängulaad“ on teinud üllatava arengu, kuid kahjuks on see, ratsionaalselt mõeldes, haledalt pealiskaudne. Suur kiidulaul on vaakumis täielikult väärtusetu. Jah, see on nii narratiivi poolest, visuaalsest küljest kui ka sisulise arengu aspektist suur edasiminek kõikide teiste varasemate NBA tiitlit kandvate 2K Sports teostega. Aga.

Tegemist on mänguga, mis on toodetud ettevõttes, mille väärtus on üle nelja miljardi dollari. Selles töötab pea 5000 sinikraed ning see on maailma kümne suurima mängutootja seas. Nad panid seljad kokku viimase 15 aasta suurima korvpalluri produktsioonifirmaga SpringHill Entertainment, palkasid Idris Elba, Blondy Baruti, Rosario Dawsoni ning lademetes NBA staare ning tiimide omanikke. Tagatipuks segati juurde muusika sellistelt tegijatelt nagu Drake, Post Malone, Lil Wayne, Katy Perry, Billie Eilish ja Calvin Harris.

Ning selle tulemus? Kahetunnine spordimängunarratiiv, mis on pungil täis kirjutamisvigu, keskpärast emotsiooni ja stereotüüpe, mis esmakordselt jõuavad otseselt meieni – eestlasteni. Teose loost jookseb läbi korvpallur, kes on pärit juhuslikult Eestist. Riiklik portree joonistatakse kui kesise venekeelse aktsendiga koljatist, kelle IQ jääb jalanumbrile alla – milline klišee Ida-Euroopa kujutamisest. Kogu selle finantsvõimekuse juures oleks võinud vähemalt palgata ühe või kaks normaalset stsenaristi ja pooliku uurija, kes teinuks selgeks, mis toimub väljaspool Ameerika rasvunud ahtrit.

Kõige kurvem ongi selle juures tõsiasi, et tegemist on seni parima MyCareeri poolt jutustatud looga. Positiivse külje pealt ei topi MyCareer mängijale enam vihaselt kurku The Neighbourhoodi, vaid selle asemel on loodud kiired üleminekud menüüst. Möödunud on ajad, kus otsin tunde meeskonna treeningsaali. Minnes aga edasi teiste mängulaadide juurde, pole (oodatult) üheski neis midagi erilist toimunud.

MyLeague, mis lubab kõike muditavat mudida, ei saanud sisuliselt ühtegi uuendust. MyGM, mida mitte keegi ei taha tegelikult mängida, sai mõningad muudatused tegevuste arvus, mida ühes päevas teha tohib – viisakalt nimetatuna tegevuspunktid. Samuti on väidetavalt uuendatud ka meeskonnakeemia ning dialoogide struktuure, kuid enamjaolt polnud need täheldatavad.

Kui MyCareer ja MyGM üritavad veel mingil moel peita mikromaksetel põhineva mänguvaluuta müümist, siis MyTeam seda enam ei tee. Mängulaadi visuaalne kujundus on sõna selle kõige otsesemas mõttes tehtud kasiinoks. Toodud on juurde veel odavad õnnerattad ning säravad neoontuled, millele järgneb igal võimalusel meeldetuletus sooja soovitusega: „Osta meie mänguraha!“

Suurimaks mehaanikamuudatuseks on sprintimise ja mängija väsimuse uuendatud süsteem. Sisuliselt on võimatu ära kasutada n-ö turbonuppu, nagu seda on teinud iga eelnev NBA simulaator alates 1989. aastast. Pallurid väsivad kiiremini ning nende energia taastub aeglasemalt. See muudab mängijate kasutamise ühes korvpallilahingus tunduvalt strateegilisemaks. Tegemist on igati tervitatud uuendusega, mis kindlasti teeb iga matši põnevamaks.

Siiani pole aga kadunud äärmiselt rumal arvuti poolt juhitud vastane ning seda ükskõik millisel raskusastmel. Minimaalne uuendus triblamiskangile, kus on lühendatud põrgatamispartiid tervelt seerialt neljandikule, annab suurema kontrolli palliga mängija üle. Piltlikult öeldes – kui eelnevalt pidi teatud liigutuse tegemiseks paremat kangi liigutama ühe korra, siis nüüd tuleb seda teha neli korda, kuid olenevalt situatsioonist võib liikuda üle teisele animatsioonile, mis annab pallurit kontrollides suurema vabaduse.

NBA 2K20 on praegu ainukene korvpallisimulaator. Konkurentsi puudus hävitab selgelt kõnealuse teose kvaliteeti. Mida kiiremini EA enda jalad tagumiku alt välja võtab, seda rutem saame kossumängu, mis väljalaske kuupäeval töötab koheselt ning ei paiska mikromakseid vägivaldselt mängijate ekraanidele. Siiralt loodan, et konsooligeneratsiooni vahetusega toimub edaspidi ka areng vahepealsel ajal, mitte ei jää eelmistesse aastatesse kinni. Kui suurim parendus, mida meile pakutakse, on naiste kaasamine WNBA näol (mis on tänavuses mängus tervitatav areng ), siis sama hästi võime oodata mitteametlike uuendusi NBA Live 2005-le.

Minu eelnevate aastate kriitika on olnud minimaalne, kuna 2K on pakkunud siiski koheselt hästi töötava mängu. Arengu puudus FIFA, NHLi, Maddeni või 2K NBA seeriates aastast aastasse ei üllata enam kedagi, kuid see pole takistanud enamikul meil neid teoseid ostmast. Seekord on 2K Sports aga astunud ämbrisse ning suurest laiskusest katkise mängu välja lasknud.

Tõele au andes – mängu katki tegevad vead suudeti parandada küll kiiresti, kuid mugavus, mis meenutab kohutavalt eelmise kümnendi keskpaiga NBA Live seeriat, on tänavu andnud fännidele piisava põhjuse, miks järgmisel aastal vähemalt mõnda aega oodata, enne kui poodi teost ostma tormatakse…