fbpx

Kill la Kill the Game: IF püüdis mu huvi koheselt, kui proovisin selle demoversiooni. Mängitavus oli sujuv, stiilne ja 100% lõbus. „Ma ei jõua täisversiooni ära oodata!“ mõtlesin omaette. Ja siis jõudis see kohale, ma mängisin seda… ning ei osanud edasi liikuda.

Mängitavus oli jätkuvalt tasemel. Kontrollid on täpsed, ekraanile manatav möll suurejooneline, visuaalne külg lihtsalt lummav ning lõbufaktor jätkuvalt olemas. Seda kõike muidugi siis, kui mängida klassikalist 2v2 mängulaadi (mille tegelaste nimistu võiks pisut kirjum olla, aga see selleks). Muul juhul hakkab teos omaenese ideede otsa koperdama.

Enim on see ilmselge mängu üksikmängukampaaniat silmas pidades. Jajah, ma tean, tegelikult ei mängita kaklusmänge loo pärast, ent kuna antud aspekti reklaamitakse üsnagi agaralt algusest peale – vihje on leitav lausa teose pealkirjast – ei saa sellest mööda vaadata. Lugu on kehv.

Tegemist on alternatiivse jutustusega originaalse anime lõpust. Tegemist on totaalse fännitootega selles mõttes, et uuele tulijale ei seletata mitte midagi lahti – kes puldi kätte võtnud, sellelt eeldatakse veatut teadmist absoluutselt iga „Kill la Killi“ anime tegelase ja neid ümbritseva maailma kohta.

Loopunkt, millesse mängija sisse visatakse, ei hellita uustulnukaid mitte mingil moel… aga ka fännidele ei pakuta piisavalt palju uut materjali. Lõppkokkuvõttes selgub, et alternatiivne narratiiv… oli uni. Veidral kombel üritasid arendajad-väljastajad toda momenti kiivalt vaka all hoida ning palusid arvustajaid-videotegijaid-striimijaid teatud looaspekte mitte näidata, neid mitte mainida. Tühi töö.

Positiivseks võib aga pidada seda, et mäng jookseb sujuvalt ning see ei sõltu platvormist – testitud sai nii PlayStation 4 kui ka Nintendo Switchi versiooni.

Keda kaklusmängude puhul lugu ei huvita (ning õnneks on neid inimesi vähe), seda ootab ees lõbus teos, mille abil nii mõnegi sõbraliku kokkusaamise mööda veeta.