ARVUSTUS: Concrete Genie

Oh, oktoober. Üks minu lemmikkuudest on käes ning see tähendab vaid üht – õudukate aeg on alanud! Just sellisel morbiidsel perioodil on aga parim vahepeal ette võtta midagi rahulikumat ja sarmikamat, et veidi puhata kõikidest koletistest ja tapatöödest. Ei tasu ju unustada, et maailmas palju rõõmu, lusti, ja – mis kõige tähtsam – värvi!*

Concrete Genie on üks väike tagasihoidlik mäng, mille on toonud meieni Sony Interactive Entertainment ja PixelOpus just sellel süngel kuul, et mängijate südameid soojendada. Teos oli juba puhtalt enda visuaalküljega paljude tähelepanu haaranud. Kuid kas ka teised elemendid suudavad sama kõrget kvaliteeti hoida?

Peategelaseks on Ash, üksildane poiss, kelle ainsaks kaaslaseks on tema joonistusvihik. Talle meeldib tihti oma fantaasia vihiku lehekülgede peale välja kritseldada ning seda teha samal ajal viibides talle südamelähedases Denska-nimelises linnakeses. Kuna aga mõned aastat varem oli linna lähedal aset leidnud naftatankeri õnnetus, on nüüdseks majad ja tänavad tühjad (kui mitte arvestada erinevaid huligaane, kes sodivad ja lõhuvad mahajäetud hooneid).

Pärast üht kokkupõrget taoliste paharettidega, sattub Ash Denska majaka juurde, mille sees ootavad teda erinevad koletised, kelle ta ise oli oma vihikusse valmis joonistanud. Kollid on aga sõbralikud ning annavad Ashile maagilise pintsli, millega tal on võimalik ellu äratada veelgi rohkem joonistatud olevusi. Kasutades oma uusi võimeid võtab Ash endale ülesandeks tuua värvi ja rõõmu tagasi Denska linna .

Concrete Genie meenutab mulle oma olemuselt Jet Set Radiot, kui selle oleks tootnud Pixar. See viimane võrdlus käib mängu lihtsa, kuid südamliku loo ning sarmika visuaalstiili kohta. Jet Set Radio on aga olnud kindel inspiratsioon mängitavusele, kuid selle asemel, et ringi rulluisutada ning lisada veelgi rohkem grafitit Denska seintele, on Ashi ülesandeks maalida kõik ilusamaks. Seda saab mängija teha liigutades pulti ennast või (soovitatavalt) analoogkangi.

Mängitavus iseenesest on lihtne – tuleb leida kohti, kus on kustunud lambipirnid ning maalida seinad täis, et need uuesti põlema läheks. Maalimine ei ole päris vabavormiline nagu Microsofti suurim hitt Paint. Pigem antakse mängijale suur hulk erinevaid ettejoonistatud elemente, mida saab paigutada ja moondada enda fantaasia järgi. Mõnele mängijale, kes oskab vast paremini joonistada kui mina, võib see tunduda piiravana, aga samas sobib antud süsteem mängu kiirema tempoga paremini kokku – Ash liigub seina juurest seina juurde, pole aega üht meistriteost teha.

Kunst nõuab aga ohvreid ning seetõttu on meie noorel maalijal tihti erinevaid takistusi ees. Nendeks võivad olla eelpool mainitud huligaanid, kuid neid saab nii kergelt vajalikest kohtadest minema meelitada, et ei tasu rohkem nende peal peatudagi. Rohkem tähelepanu on saanud aga erinevad mängukeskkonnasisesed mõistatused, mille jaoks Ash peab appi kutsuma oma erinevad kollid, kes saavad liikuda vaid seinte peal. Need olukorrad ei pane just ajusid ragistama, aga kohati on nende lahendused üsna leidlikud.

Kõige tavapärasem takistus on kuri Pimedus, mis katab Denskat. Ei, mitte see Pimedus, mis elab Jackie Estacado sees. Ei, mitte see pimedus, mille vastu võitlevad Sora, Donald ja Kupi. Isegi mitte see Pimedus, mis usub asja, nimega armastus. Too must energia katab teatud seinu ning neid ei saa niisama minema maalida. Selle vastu võitlemiseks on vaja supervärvi, mida Ash saab kollidelt, kui ta joonistab neile midagi meelepärast. Taaskord, tegemist pole just millegagi, mis esitaks väljakutset, aga see annab võimaluse näha, kuidas Ash suhtleb kollikestega, mis on aeg-ajalt väga südant soojendav.

Mängu finaalile lähenedes lisatakse ka võitlusmehaanikad, mis on üllatavalt head, andes peategelasele kolm tüüpi rünnakut ning isegi rohkem manööverdamisvariante. See kõik tuleb aga nii mängu lõpus, et mängijal on vaevu aega nendega kohaneda. Mängu kestus on niigi lühike (mis siinkohal pole halb asi, sest teos on just nii pikk kui peakski olema, ilma, et muutuks igavaks) ning seega mehaanikad, mida saab kasutada kõigest 10% kestusajast, oleks kindlasti võinud veidi varem ilmuda.

Nagu sai mainitud, jäi Concrete Genie paljudele mängijatele silma just puhtalt enda graafika tõttu ning on lihtne aru saada miks. Teose visuaalstiil meenutab mulle erinevaid lapsepõlve Pixari ja Dreamworksi filme, olles nagu segu 3D animatsioonist ja stop-motion stiilist. Teos on justkui loodud photo mode’iks. Mängu värvikasutus väärib kindlasti kiitmist, luues selge kontrasti sellest, milline oli Denska enne ja peale mängija kunstilist seiklust. Muusika on samuti imeline, aidates luua filmiliku õhkkonna, mistõttu ta minus nii nostalgilisi tundeid tekitaski.

Concrete Genie pole pikk ega kompleksne mäng, aga ta on meeldiv ajaviide ning vägagi sarmikas ja rahustav. Kuigi teosel puuduvad igasugused väljakutsed, on see täis võimalusi enda fantaasia virtuaalsele lõuendile välja valada. Isegi mina, kes tihtipeale otsib mängudest raskeid väljakutseid või sügavat narratiivi, sain väga suure rahuldustunde iga kord, kui mulle näidati lendleva kaamerapildiga enda kätetööd. Concrete Genie on kaunis mäng ning seda just tänu mitte ainult arendajatele, aga ka mängija kujutlusvõimele.

*Lauri on värvipime, aga see ei takistanud teda mängu nautimast.