ARVUSTUS: The Legend of Zelda: Link’s Awakening

Uskumatu, aga tõsi – mina, kui ülivõrdes suur Nintendo austaja, olen oma elu jooksul kriminaalselt vähe The Legend of Zelda seeria mänge mänginud. Jah, ma armastasin elamust, mida pakkus Breath of the Wild, olen põgusalt kokku puutunud mängudega A Link to the Past, A Link Between Worlds ja Wind Waker… ent see on vaid pinna kraapimine.

Üks mäng, millega ma eales varem isegi kokku pole puutunud, on 1993. aastal Game Boy pihukonsoolile ilmunud The Legend of Zelda: Link’s Awakening. Samuti ei ristunud minu teed kõnealuse mänguga viis aastat hiljem. Just toona jõudis ju Game Boy Colorile (mille laimiroheline variant mu mängukapis istub) The Legend of Zelda: Link’s Awakening DX, mis tõi teosesse värvid ning Värvikoopa. Tänavu veebruaris aga teatati ootamatult, et mäng saab endale totaalse uusversiooni. Nüüd on see kohal ning mina olen ühe Zelda kogemuse võrra rikkam.

Too kogemus oli pisut vastuoluline. Ärge saage minust valesti aru – teos lummas mind juba esimesest hetkest alates, kui mu teleriekraanile kuvati fantastiliselt armsa stiiliga loodud pisikesed tegelased. Kõik oli niivõrd tore ja nunnu, ent samas mitte liialt lapsik. Silmailu kogu pere jaoks!

Ka mängitavus oli igati adekvaatne. Link ärkab peale laevaõnnetust võõra saare rannaliival ning talle teatatakse, et saarelt pääsemiseks on vaja äratada müstiline „Tuulekala.“ Too aga põõnab parasjagu saarel asuva mäe otsas suure muna sees. Salapärase olendi äratamiseks peab Link eelnevalt katakombidest kokku koguma kaheksa erinevat muusikariista. Mõeldud, tehtud – seiklus alga.

Nii lidusingi mööda saart ringi, vehkisin mõõgaga vaenlaste suunas ning otsisin viise, mil moel eelmainitud katakombidesse tungida. Kui nende saladused paljastatud said, müttasin kambrist kambrisse, lahendasin mõistatusi ning kaklesin bossidega. Seiklejahing minus oli õnnelik, ent kahjuks oli antud tegevusel ka paar pahupoolt.

Esiteks on kogu elamus ühekorraga ääretult lineaarne… kui ka liialt avatud. Lineaarsus seisnes selles, et mängija progressi määrasid teatud abivahendite olemasolu ning katakombideni jõudmine ja nende lahendamine käis mööda ettetallatud rada. Avatud kogemus koosnes aga sellest, et aegadel, mil edasised tegevused minu jaoks arusaamatuks jäid, jooksin ma saarel edasi-tagasi, külastades varasemalt lahtilukustatud asupaikasid, lootuses leida mõni uus juhtlõng. Olgu vahemärkusena öeldud, et mängijale jagavad juhtnööre nii üks abivalmis öökull kui ka telefonikõne kaugusel olev punase ninaga mehike. Siiani pole teada, kuskohast tema info pärineb, ent rappa ta mind ei saatnud (välja arvatud ühel korral, aga siis pidin päriselt sinna minema).

Ja ometigi jäi kahest infojagajast väheks ning nii mitmedki lahendused mõistatustele või sellele, millises järjekorras ja kuidas teatud situatsioonidele läheneda, olid tarbetult krüptilised. Nii leidsingi end mitmel korral olukorrast, kus tagusin pead (kujundlikult, mitte sõna otseses mõttes) 20 minutit vastu seina, seejärel loobusin ja otsisin välja abimehe – interneti. Mitmel korral selgus, et oma peaga ma lahenduseni poleks jõudnud, sellele oleks pidanud lihtsalt „otsa komistama.“ Üleüldine raskusaste aga peavalu ei valmistanud ning kui kõik nipid olid selgeks saanud, oli teose läbimine üpriski hõlbus.

Teiseks suureks murelapseks oli teose kaadrisagedus. Iga kord, kui toimus ekraanivahetus ning sisenesin uuele alale, langes kaadrisagedus märgatavalt. Pikema mängimise peale harjusin sellega küll ära (teose läbimiseks kulus mul umbes 12 tundi), ent sellest hoolimata on tegemist asjaga, mida ei tohiks 2019. aastal enam mängudest leida. Reeglina leidis see aset saarel jalutades ning mitte katakombides ning mängitavust liigselt ei pärssinud. Asi seegi.

Ometigi oli tegemist hea mänguga. Nagu juba mainisin, on teosel fantastiline ja omapärane visuaalne stiil ning mängupilt viskab aeg-ajalt ekraanile paar lõbusat vimkat (teoses, mida üldjuhul kogetakse pealtvaates, on peidetud ka paar klassikalist külgvaates platvormika elementi). Samuti on sel ülejäänud The Legend of Zelda seeriaga võrreldes absoluutselt teistsugune õhkkond (millele aitavad kaasa mitmed värvikad kõrvaltegelased) ning muusika paitab kõrvu.

The Legend of Zelda: Link’s Awakening ei pruugi olla ideaalne videomäng, ent selles on niivõrd palju maagiat, lusti ja rõõmu. Isegi enim frustratsiooni tekitavatel momentidel oli mul raske mitte naeratada.