fbpx

2019. aasta oli minu jaoks märgiline. Sai siiski täis minu kolmekümnes tiir ümber päikese ning tegin näilise erialavahetuse. Samas üks asi on jäänud samaks – kõiki mänge ma ikkagi ei jõua mängida!

See lause on juba muutunud katkiseks vinüülplaadiks, kui vanemad mängurid kirjeldavad oma emotsioone seoses liigse hulga heade mängude ilmumise ning ajapuudusega. Siinkohal ei ole erandiks ka mina. Seega loetlen ette oma TOP 5 mängu, mille ma käesoleval aastal ostsin, aga mida kuidagi mängida ei jõudnud. Tõsi, antud nimekirjas on esindatud ka teoseid, mille korra-paar käivitasin, kuid olgem ausad, 20 minutit kestev mängu kogemine on sama, mis toidupoes järjekorras seismine. Midagi sai nagu tehtud, samas ei saadud ka.

Red Dead Redemption 2 (PC)

Kui 2018. aastal nägi ilmavalgust Red Dead Redemption 2, olid kõik kindlad, et teos jõuab varem või hiljem ka arvutile. Reaalsuses juhtus see pigem varem. Seega minu antud lubadus, et võtan teose endale tõsimeelselt ette siis, kui saan seda nautida ultrawide-resolutsiooni ning ideaalilähedase graafikaga, ei pidanud vett. 2019. aasta möödub nii, et kõvakettale alla laetud suur hulk kordagi käivitamata mälumahtu paigutatuna kausta nimega „Red Dead Redemption 2“, jääb ootama järgmist aastat. Aga minu kauboitund veel saabub. Järgmisel aastal, ma luban seda!

Control

Käesoleval kevadel avanes mul harukordne võimalus külastada põhjanaabrite kultuslikku mängustuudiot Remedy Entertainment ning uurida täpsemalt, kuidas valmib nende järgmine suurteos Control. Selle raames sain oma bucket list’ist maha tõmmata ka fotojäädvustuse Max Payne’i grimassi tegemise võistlusest. Kui kätte jõudis 27. august ning paljud asusid nautima üht aasta parimat teost, olin mina teiste tegevustega hõivatud. Nii möödusid nädalad, mil sain Controli alla laetud ning taas kustutatud, et kõvaketastele tööfailide jaoks ruumi teha. Nii hea kolm-neli korda järjest. Mida aga pole juhtunud, on Controli käivitamine. Järgmisel aastal, ma luban seda!

Disco Elysium – mööndustega

Eesti mängutööstus tegi sel aastal ajalugu!! Kordagi varem pole kohalike päevalehtede esikaanel kirjutatud videomängust, rääkimata veel Eesti videomängust. ZA/UM ning nende loodud Disco Elysium tuli, nägi ja võitis! Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas! Paljud inimesed võivad nüüd siin küsida, kuidas antud mäng üldse siia nimekirja jõudis. Olen seda ju isegi Kanal 2 otsesaates mänginud. Jah, see 12 minutit ning sellele eelnenud 20 minutit käivitasin tõesti teose ning tegin hiirega kiireid valikuid, kuid Disco Elysiumiga kokku puutunud teavad, et seda on kaugelt liiga vähe teose väärtuse mõistmiseks. Seega saan öelda, et Disco Elysium on 2019. aasta vaieldamatult parim mäng, mida ma ei mänginud. Järgmisel aastal, ma luban seda!

Grid (2019) – mööndustega

Automängud on läbi minu mänguaastate olnud läbivalt hell teema. Tõsi, on aastaid kui ei mängi neist ühtki, samas on aegu, mil ainult nendega oma vaba aega mööda saadan. 2008. aastal ilmunud Race Driver: Grid oli mulle eriliselt meeltmööda teos, mis tabas hästi arkaad- ja simulaatormängude vahelist piiri. Seetõttu olin eriliselt ootusärevuses, kui avalikustati, et 2019. aasta näeb seeria uut teost. Jah, ma olen Gridiga mööda saatnud mõned sõidud, kuid kindlasti mitte piisavalt. Järgmisel aastal, ma luban seda!

John Wick Hex – mööndustega

Kellele ei meeldiks Keanu Reeves? Kellele ei meeldiks „John Wick“? Kellele ei meeldiks videomängud? Kui avalikustati eelpool loetletu kooseksisteerimine teose John Wick Hex näol, olid minu näpud valmis! Tõsi, ma olin üks neist, kes kahtles, kuidas käigupõhise mängu olemus sobitub kinolinal nähtud vägivallakoreograafiaga. Siiski hankisin omale teose ja tahtsin sellele võimaluse anda. Korra see isegi juhtus, kuid peale õppetaset läks mäng kinni ning rohkem seda avada pole jõudnud. Järgmisel aastal, ma luban seda!