Tarmo Toomepuu TOP 10 mängu aastal 2019

[Sel korral otsustasime, et lisaks Level1 enda inimestele kutsume endaga oma lemmikuid jagama ka sõpru-tuttavaid, kes peaksid ka paljudele teile juba varasemast tuttavad olema. On ju tegemist isikutega, kes kodumaisel mängumaastikul striimide-videotega-artiklitega ilma teinud või muidu tuntud nägudega, kel on mängimine üks südamelähedane tegevus. – Sten]

Oot-oot… see pole ju Paljaste Higiste Meeste salvestus… Kümme lemmikmängu aastal 2019? Ah, miks ka mitte. Mina olen Tarmo ja kuigi mind võis wrestling‘u teemalises podcastis halbu nalju tegemas kuulda, kirjutan ma Mkuubis.ee lehele mänguarvustusi, vean koos toredate noorsootöötajatega Mänguriiuli nimelist videomänguürituste sarja ning korraldan iganädalaselt Ääsmäe noortekeskuses videomänguteemalist huviringi ja siin on kümme mängu, mis mulle 2019. aasta superheade mängude laviinis kõige enam meeldisid.

Pokémon Sword/Shield

Pokémoni mängud ja multikad on olnud osa minu elust juba 1999. aastast saadik, kui Game Boy käsikonsoolile ilmus Pokémon Red/Blue. Nüüd, 20 aastat hiljem, on Nintendo Switchile ilmunud uusim Pokémoni mängude paar ja kuigi minust paadunumad fännid selles pettusid, oli minu jaoks tegu suurepärase rollimänguga, mis on loodetavasti hüppelauaks uude ja avatumasse virtuaalmaailma.

The Legend of Zelda: Link’s Awakening

Järjekordne mats minevikust, kuid sel korral ei ole tegu järjega, vaid ühe vana hea Game Boy seiklusmängu uusversiooniga. Link’s Awakening on tehtud hoole ja armastusega ning ülinunnut mänguasja meenutava Linki püüdlused Koholinti saart päästa ei tohiks külmaks jätta mitte ühtegi mängurit.

Marvel Ultimate Alliance 3: Black Order

Te arvasite, et „Igaviku sõda“ on kõige rikkalikuma sukkpükstes musklimeeste ja -naiste valikuga Marveli koomiksiimpeeriumi jutustus? Vale puha. Mängus nimega Marvel Ultimate Alliance 3 on suur lilla paha poiss Thanos taas Igavikukive noolimas ning talle ei astu vastu mitte ainult Tasujad, vaid hoopis kirjum seltskond koomiksikangelasi, kes hea meelega kurjamite nägudele oma käsi, jalgu ja energiakiiri tutvustavad.

Cadence of Hyrule: The Crypt of the Necrodancer featuring The Legend of Zelda

Kui ma tavaliselt indie-rämpsust väga ei hooli, tegin sel aastal erandi ja mängisin ühte pika ja lohiseva nimega mängu ja see oli pagana hea. Cadence of Hyrule ei ole pelgalt hea indie-rämps, vaid ta on väga hea The Legend of Zelda seeria mäng ning suurepärase muusikaga rütmiseiklus on väärt kohta iga endast lugu pidava Switchi omaniku kollektsioonis.

Pistol Whip

Kui varasemalt räägiti Superhot VR-ist kui John Wicki/Matrixi simulaatorist, siis Pistol Whip teeb vähemalt John Wicki simuleerimise osas Superhotile une pealt silmad ette. Tegu on virtuaalreaalsusmänguga, kus mängija on igas tasemes pidevas liikumises. Taustal kõlab klubimuusika, mille rütmis pahalased igalt poolt välja kargavad ning sinu poole tinaplönne teele saatma hakkavad. Sinu ülesandeks on su pead sihtivaid kuule vältida, kõik vastased laskude ja püstolilöökide abil looja karja saata ning loota, et pidevalt kuulide eest ära põigeldes selg ikka vastu peaks.

Resident Evil 2

Kuna tänapäeval on kombeks igasugustest vanadest mängudest uusversioone treida, siis tuleb kambast esile paistmiseks seda teha hästi. Capcom ulatas oma õllekapa rahuliku südamega konkurentide kätte ja paiskas turule ühe jubedaima, toredaima ja viimistletuima õudusmängu üldse. Isegi tavazombid on hirmsad, sest laskemoona on vähe ning Raccoon Citys pesitsev koletiste hulk ei ole taskus olevate kuulide hulgaga üldse proportsioonis.

Mortal Kombat 11

Kuigi ma kaklusmänge võistluslikul tasemel ei mängi, on tegu ühe minu lemmikžanriga. Ultravägivaldne Mortal Kombat 11 näeb suurepärane välja ning seda on lõbus mängida nii üksi kui ka sõprade vastu. Kirsiks tordil on allalaetava tegelasena mängu lisatud Arnold „Kubernaator“ Schwarzenegger.

Astral Chain

PlatinumGames on aastate jooksul tootnud päris mitu mõnusat mängu ning sel aastal otsustasid nad midagi ka eksklusiivselt Nintendo Switchile teha. Astral Chain on väga vahva politseianimemärul, mida ma ei suutnud enne käest panna, kui see läbi tehtud sai.

Blood and Truth

Kuigi 2019. aasta kuulus virtuaalreaalsusmaailmas Oculus Questi juhtmevabale seadmele, suutis ka Sony hakkama saada ühe toreda VR-mänguga. Mäletate seda London Heisti VR Worlds mängust? Muidugi mäletate. Nüüd tehti sellest täispikkuses mäng ning kui oled kunagi tahtnud olla märulifilmi peategelane, siis nüüd on sul PlayStation VR-i abil see võimalus olemas. Muide, mängus on ka eraldi nupp teatud rahvusvaheliselt levinud näpumärgi näitamiseks.

NBA 2K20

Vaatamata kõikidele oma vigadele ja rumalustele on NBA 2K20 minu jaoks suurepärane mäng. Visual Concepts oskab aeg-ajalt spordimänge teha ja NBA 2K20 on vähemalt oma olemuselt üks parimaid viis viie vastu kossumänge, mida ma mänginud olen. Jah, uuendustega on mängu küll märksa viletsamaks tehtud, kuid ma ei suuda seda kuidagi käest ära panna ja olen seda vaieldamatult käesoleva aasta mängudest ajaliselt kõige rohkem mänginud.