Leho mängis… naissangaritega seiklusmänge

Kaunist naistepäeva! Olgu teie aupäeval õnne ja rõõmu õlgadeni, nalja ning naeru nabani! Rahvusvahelise pidupäeva puhul otsime noid emotsioone ka meie mängudest, kus sangariteks naissoo esindajad.

See pole esimene kord, kui ainult naiskangelastega mängudele keskendunud olen. Küll on aga seekord kuuel mängul ühiseid nimetajaid rohkelt. Kõik on hiireklikiseiklused ja tehtud Euroopas: neli Prantsusmaal, kus nende stuudiod suletud, ja kaks Inglismaal. Esindatud on kolm sarja, igast kaks saadikut.

Kõikide tegevused toimuvad troopilistel (tihti vulkaanidega) saartel, on suhteliselt vägivallatud ja igas mängus aitavad peategelast loomakesed. Kaks mängu algavad tormist randa uhutud neiuga, kuid merehädalise liini kõrval ühendab mänge veelgi korduvamalt piraaditemaatika. Kõikides uuritavates on nati ka üleloomulikke nähtusi (näiteks kummitused ja jumalused) ning looduskaitselisi alatoone. Ja kõikide valitute käivitusikoonidel poosetavad samuti neidised.

Kust tuli mõte selline teema valida? Tänage Aarne Üksküla, kelle sisse loetud supermuhe järjejutt „Verine John ehk Sarapiku Juhan“ Raadioteatri arhiivis selle mõtte hulpima pani.

Nelly Cootalot: Spoonbeaks Ahoy! HD

Nelly Cootalot Spoonbeaks Ahoy! HD on 2007. aasta tasuta mängu parendatud versioon. HD tähendab, et pilt on kenam, kasutajaliides mugavam, muusika kvaliteetsem ning mängu põhiautor Alasdair Beckett-King on üksi kõikidele tegelastele ka hääled lugenud.

Kuna see pikkade punaste juustega sell on briti koomik, siis loomulikult on too traditsiooniline hiireklikiseiklus humoorikas. Näitsikust piraadihakatisele Nelly Cootalotile (kel juus juhuslikult ka punakas) pärandatakse lindudekaitsja roll ning neiu asub uurima, kuhu on ühelt saarelt kadunud haruldased tiivulised.

Nuhkimistöös tuleb välja, et asjaga paistavad seotud olema kahtlane parun ja tema kõrk naisuke. Et nende sehkendustele valgust heita, tuleb saarel kolades kõik leitav korsetipõue pista ja saareelanikke natuke tüssata. Aga et tema pikkade kiharate all hauduvad kurjad kavatsused ja õblukese kesta all hõõgub õel piraadihing, ei usu keegi.

Vähem kui aasta eest ilmunud uustöötlus maksab 2 eurot, mis on paaritunnisele kestusele vaatamata päris hea kaup. Komöödiamäng on nähtavalt südamega tehtud ning on nunnult omanäoline.

Nelly Cootalot: The Fowl Fleet

End endiselt piraadiks pidav Nelly Cootalot asub taas linnuvaenulikku parun Widebeardi takistama, kes oma võimu alla painutatud linnuarmeega kadunud venna varandust otsima suundub. Naiivne ja mereasjanduses võhiklik Nelly hüppab laevalt laevale ning reisib ühelt saarelt järgmisele, et pahad peatada ja loole õnnelik lõpp tuua.

Sel kuul juba nelja-aastaseks saaval lõbuvaral on aga nii värvikirev ja ajatult nunnu pilt, et sama hästi võinuks see indikas eile ilmuda. See on eelkäijast oma kolm korda pikem, ilusam, kaunima muusikatausta ja rohkemate häältega. Aga et ka Spoonbeaks Ahoy! HD pole üldse paha, on see kõva saavutus.

Mõistatusedki on kõikidest tänastest mängudest ehk just siin kõige intuitiivsemad ja tegelikult mul polegi Nelly Cootalot: The Fowl Fleetile ühtegi etteheidet. Eeskujulik seikluskomöödia ja üks paremaid, mis Kickstarteri abil puutokil komberdamise asemel korralikult jalad alla sai.

So Blonde

So Blonde loome taga seisnud ettevõtted on kõik ammu hukatuses. Arendajaks oli Prantsuse Wizarbox, levitamise eest hoolitses Saksa DTP Entertainment. So Blonde on aga alles! Kummalisel kombel pole 2008. aasta lustivara ei Steamis ega GOG-is, küll on see aga õnnekombel digitaalselt saadaval praegu 15. aastast sünnipäeva pidavas Gamersgate.comis. See on hea, sest So Blonde on tähelepanuväärselt tore. Ühest küljest on teema kogenud seikluspeerudele vana tuttav – tiheda piraadiasustusega Kariibi mere piirkond, paradiisilik troopiline saareke Bermuudas, kus valitsevad müstilised jõud ja needused.

Teisalt on peategelane originaalne 17-aastane stereotüüpiline tibi Sunny. Aga blondi ärahellitatud beibekatte all on tegelikult heasüdamlik, sihikindel ja leidlik neiu. Kapriisidele vaatamata muutub ta peagi sümpaatseks ja annab kergemeelsele komöödiale oma võlu. Kaastunnet äratab lisaks Sunny eksirännakule sattumise lugu, sest peale seda, kui ta on peale õnnetust uhutud kaks sajandit ajast maha jäänud maakillule ning on seal lõksus, vangistatakse teda pidevalt veelgi – lausa viis korda. Sunnyt ei peata aga miski ja saarerahvast aidates võidab ta austuse ja võibolla päästab needusestki.

Mäng on väga kena. Multikalik ja kiiksuga pildikäekiri on sarnane Pendulo Studiose Runaway triloogiale, mis minu silmis suurepärane eeskuju. Muusika ja häälnäitlemine on samuti päris sobilikud. Nii kõned kui asukohad on täis pikitud viiteid teistele mängudele ja filmidele ning oluline osa naljadest tulenebki neist. Avastamist ja huvipunkte on rohkelt. Mõistatusi jagub ning need eeldavad korralikku karbist välja mõtlemist. Lisatud on ka minimänge, mis peaks vaheldust tooma, kuid on selleks liiga põgusad.

Pisivigu on samuti. Põhiline taustamuusikapala on liiga tihti korduv. Laadimisi on liiga tihedalt ning need on hämmastavalt pikad. Esineb liikumisega seotud viivitusi ja detailivaesusi animatsioonides. Võiks isegi öelda, et lugu kestab liiga kaua. Paljud tühised „too see ära“ ülesanded võiks olemata olla ja kõik oleks nii vähem tüütavam.

Kokkuvõtvalt on kirkavärviline So Blonde siiski huumorit ja pearagistamist hindavale seiklusmängurile, soost hoolimata, julgelt soovitatav!

Captain Morgane and the Golden Turtle

Otsest järge So Blonde ei saanud, küll aga eksisteerib veel kaks samasse sarja kuuluvat mängu. Nintendo DS ja Wii platvormidele tehti alternatiivse looga So Blonde: Back to the Island, ehk mis oleks juhtunud, kui Sunny oleks kaldale uhutud saare teises otsas. Teine on Captain Morgane and the Golden Turtle, eellugu ühe So Blonde’ist olulise kõrvaltegelasega Morgane Castilloga. Too on südi näitsik, kel selge siht saada kardetuks piraadikapteniks.

Ka heasüdamlik Morgane on enamuse mängust 17aastane ning temalegi on seiklus karastavaks kasvulooks. Aga ta ei ole kinni ühel ookeanipõhjamäel võõras ajastus. Neiu käsutada on laev, millega saarelt saarele purjetada ja müstilist aaret otsida. Paralleelselt värbab ta meeskonnaliikmeid, lahjendab enda ja teiste perekonnatragöödiaid, lahendab mõrva, otsib kadunud sõpru, käsutab mehi ja kasutab abi. Morgane’i tegevused on So Blonde’i Sunny omadest mitmekesisemad.

Väisatakse ka So Blonde’i maakillu tuttavaid kohti ja nii mõnedki vanad tegelased on taas laval, aga miski neist kordustest ei tundu odava taaskasutusena, vaid mõjuvad sujuvalt So Blonde’iga sidumisena. Naasnud on lihtsad minimängud, aga need ei sega ega anna midagi juurde.

Mäng on eelkäijast veelgi kaunimalt joonistatud tegevuspaikadega ning neis pole enam nii ohtralt huvipunkte, mis aitab natuke tempole positiivselt kaasa. Kõned ja taustamuusika on sobilikud. Kohati meloodiad korduvad, kuid mitte niivõrd, kui So Blonde’is. Imelikul kombel on koonerdatud heliefektidega, ehk neid on sageli puudu. Veelgi kummastavam on, et tegelaste jutt ja motoorikaanimatsioonid ei klapi (eriti kui kõne kiirendada).

Captain Morgane and the Golden Turtle on So Blonde’ist küll neli aastat noorem, aga üllatuslikult tehniliselt nõrgem. Et seda korralikult töölegi saada, tuleb internetist abi ammutada. On ainult üks salvestuselahter, pole kiirsalvestust ega -laadimist. Kasutajaliides on kohati veidi kohmakam (kuigi on ka teretulnud lisasid nagu kiirereisimine ja ülesannete logi) ning Morgane’i ei saa topeltklikiga kiiremini sibama panna. Enamikes neis muredes on süüdi otsus kasutata platvormi, mis ka konsoolidele sobiks. Aga kui üks asi peaks kõigele sobima, siis pole ta ühelgi neist väga hea.

Puudustele vaatamata kaaluvad Captain Morgane and the Golden Turtle lustlikkus ja võlu mängu kindlalt soovituslikku patta. Sümpaatsed sangarid suudavad tuju üleval hoida ja kaasa elama panna.

Muide, So Blonde (2008) ja Captain Morgane and the Golden Turtle (2012) vahel ilmus tõsisem, kuid ka päris hea (enamasti naistegelasega) Gray Matter (2010) ning koos moodustavad need Wizarboxi pärandist arvutiseikluste kolmiku, mida tasub mäletada.

Return to Mysterious Island

Kheops Studio oli üks neist Prantsuse stuudiotest, mis sündis teise Prantsusmaa mängufirma – Cryo Interactive – tuhast. Cryo oli… ütleme, et *huvitav* organisatsioon. Teatud mõttes päris Kheops oma eripärasuse eelkäijalt. Põikpäiselt jäädi oma disainivalikutes ja lähenemistes kinni möödunud aegadesse. Nad jätkasid Mysti-kloonide vorpimist ajal, kui kogu seiklusmängude turg oli languses, aga nemad üritasid veel pisikeses Mysti-nišis ellu jääda.

Mis see Myst on? Myst oli revolutsiooniline üksikisikuvaates hiireklikiseiklus, mis oli ligi kümme aastat enimmüüdud mäng, hoides tiitlit 90ndatest 2000ndateni. Mysti ja tema rohkete kloonide tunnusteks oli kenadest eelrenderdatud piltidest kokkuliimitud keskkondades 360° ulatuses vaatamine ja probleemide lahendamine. Algul käis liikumine selliste vaatepunktide vahel hüpates, sest arvutid ei olnud piisavalt võimsad reaalajas säherdust graafikailu looma. Žanri viimased üllitised, sealhulgas Myst V, on arvutusjõudluse kasvamisel teinud ümbruskonnad päris kolmemõõtmeliseks ja otsejuhitavaks.

Kuigi Mysti-kloonid pole üldse minu teema, olen ma nina õpetuses kunagi läbinud lausa viis Kheopsi seiklust (ECHO: Secrets of the Lost Cavern, Safecracker: The Ultimate Puzzle Adventure, Nostradamus: The Last Prophecy, The Secrets of Da Vinci: The Forbidden Manuscript, Destination: Treasure Island). Need on olnud sellised kummalised kogemused, mis otseselt hinge ei eruta, aga on piisavalt omapärased, et professionaalsest kretinismist tuleneva uudishimu jõul edasi rassida.

Nagu Myst, toimub ka Return to Mysterious Island üksikul saarel, aga mitte nende endi loodud maailmas. Tegevus on viidud Jules Verne’i (mu nooruspõlve lemmikraamatu) „Saladusliku saare“ maakillule. Seletatakse, et Lincolni saar ei lennanudki õhku nagu raamat kirjutas ning peategelasel Minal õnnestus sinna hulpida, kui ta oma ümbermaailmapurjetamisel tormi kätte jäi. Liivarannal kargud alla ajanuna tegeleb ta ellujäämistoimingutega. Hangib süüa, teeb tule, kolab saarel, võitleb ebasõbralike olenditega, kuid leiab ka ahvist kaaslase. Selleks ajaks, kui kapten Nemo allveelaevani jõutakse, on mõistatused hullult keerulised ja interneti abi enamikule vajalik.

Edenemine pole lineaarne ja mõistatustel sageli erinevaid lahendusviise. Ühest küljest annab see muidugi vabadust, kuid teisalt ähmastab suunda, kuhu peaks mõtteid koondama. Vett sogab ka metsikult suur inventar, kuhu Mina korjab kõike, surnud loomadest ohtlike kemikaalideni. Keemiapuslede rohkus on üks nõmedamaid aspekte.

https://www.youtube.com/watch?v=ni91M-fZULs

Return to Mysterious Islandi ootamatu ja emotsioonitu lõpp on teatud mõttes sobilik, kuna elamustevaene ja üksildane on ka mäng ise. Suurema avastusala ja loogilisemate mõistatustega võiks see 2004. aasta mäng aga isegi täna lahe olla.

Return to Mysterious Island 2: Mina’s Fate

Kheopsile meeldis kasutatud teemasid korrata. Tehti kaks Vana-Egiptuse mängu (Egypt 3 ja Cleopatra: A Queen’s Destiny), kaks 16. sajandi Prantsusmaal toimuvat seiklust (Da Vinci ja Nostradamusega) ja neil polnud midagi teiste alustatud sarjade jätkamise vastu (Crystal Key 2 ja Dracula 3: The Path of the Dragon). Eriti meeldis kheopslastele aga oma rahvusuhkus Jules Verne ja üksikud saared. Enne Return to Mysterious Island 2 tegemist olid valminud veel Voyage: Inspired by Jules Verne (mis on samuti selle mänguga seotud) ja Robert Louis Stevensoni raamatul tuginev Destination: Treasure Island.

Return to Mysterious Island 2 tuli välja viis aastat pärast esimese osa ilmumist, kuid jätkab kohe samast, kus eellugu pooleli jäi. Tuleb välja, et Mina ei pääsenudki saarelt minema, sest ärganud vulkaan hävitas päästesõiduki. Nüüd tuleb Minal ja ta üliintelligentsel pärdikul Jepil pead kokku panna ja jalad kõhu alt välja võtta, sest kuidagi peab ohtlikku vulkaani ohjama. See tähendab juba tuttavatelt radadelt kaugemale saare sisemusse tungimist.

Suurim uuendus on, et nüüd saab juhtida ka ahvikest Jepi, kes suhtleb teiste primaatidega ja turnib kohtadesse, kuhu Mina ei küündi. Kuid enamik mõistatustest on liiga hullumeelsed, et Jepi hetked mingit teretulnud vaheldust pakuks. Kogu komplekt on keeruline, kohmakas ja korduv. Isegi õpetusest näpuga järge ajades ning selle abil ajuväänikuid lahendades jääb neist absurdsuse maik maha.

Kuigi uks järjele jäeti lahti, siis tulemas seda pole. Kheops Studio pani pillid kotti juba kaheksa aastat tagasi. Minul väga kahju pole, sest see tüütu ja igav Mysti-kloon pigem peletab eemale kui meelitab oma nišile huvilisi juurde. Aga maitsed on erinevad.