fbpx

Arvestades asjaolu, kui palju erinevaid platvormikaid ma olen mänginud, võiks lausa öelda, et olen sel alal Level1 (mitte)ametlik ekspert! Kuna esimene mäng, mida üldse kunagi proovisin (Donkey Kong Country) oli samuti tolle žanri esindaja, on mul hea põhjus seda tiitlit nõuda. Aga see selleks, toda saab toimetusega hiljem arutada.

Täna tahaksin teiega jagada ühte oma lapsepõlvelemmikut, PlayStation 1 (kui ka arvuti peal olevat) platvormerit Sheep, Dog ‘N’ Wolf (Ameerikas tuntud ka kui Sheep Raider). „Looney Tunesi“ multifilmide põhjal loodud mäng räägib Ralph Wolfist, Wile E. Coyote’i sugulasest. Kui aga Wile üritab kõigest väest vaid ühte lindu kinni püüda, siis Ralph proovib varastada tervet lambakarja.

Teda peatab iga kord Sam Sheepdog, kellega on Ralphil tööalane suhe — kui kell kukub viis, lõpetavad mõlemad töö nagu nad oleksid tavalised kontorirotid. Peale järjekordse edutu tööpäeva lõppu istub meie kangelane teleka taha, kui ta kutsutakse Sheep, Dog ‘N’ Wolf nimelisse telemängu. Eesmärk? Varastada lambaid, muidugi.

Sheep, Dog ‘N’ Wolf on mõistatusi täis platvormer. Peamurdmine on vajalik, sest lambaid ei saa lihtsalt niisama varastada – neid valvab ikkagi lambakoerast kolleeg. Ta on Ralphist tugevam ja kiirem, mistõttu peab mängija kasutama kavalust, et telemäng võita ja lõpuks lambaliha mekkida. Selle jaoks leiab tasemete seest postkaste, mille kaudu saab tellida ACME firma tooteid (mis peaksid olema tuttavad Wile E. Coyote multikatest). Kurikuulsa kompanii toodete nimistust leiab igasuguseid erinevaid tööriistu, alustades lihtsast kummipaelast kuni dünamiidini välja.

Igast tasemest peab varastama ühe lamba ning viima ta valge ringini, mis on kuskil taseme sisse ära peidetud. Kui hunt ja lammas on mõlemad rõnga sees, on Ralph võitnud ning on aeg asuda järgmise mõistatuse juurde. Tasemeid on kokku seitseteist: viisteist põhilist ja kaks salajast peidetud missiooni. Iga level nõuab unikaalset lahendust ning enamus neist ei pruugi olla koheselt haaratavad, kuid natukese mõtisklemisega on kõik lahendatavad.

Kuna see on ikkagi „Looney Tunesi“ mäng, on selles näha ka palju tuttavaid tegelasi. Üle võlli saatejuht Daffy Duck, farmer Porky Pig, piraat Yosemite Sam ja paljud muud kas aitavad mängijat tema missioonil või viskavad talle kaikaid kodaratesse. Samuti tasub mainida suurimat teetõket – Sam Sheepdog. Jõudes tema ja ta valve all oleva lambakarja juurde, tekib ekraani nurka tolle koera pea erinevat värvi taustadega.

Kui taust on roheline, on kõik okei. Sam pole mängijat märganud, Ralph on piisavalt kaugel, et teda ei nähta ja võib rahulikult liikuda. Sami pea näitab lisaks, millist suunda ta jälgib. Oranž tähendab, et Ralph on ta vaateväljas ja kui ta koerast mööda ei hiili, kuuleb Sam Ralphi ning värv muudab tooni. Punane ongi see kõige halvem värv ning see tähendab, et Ralph peab põgenema kiiresti kui võimalik. Sam hakkab teda taga ajama ja kätte saades annab talle ka mõnusa kolaka.

Mäng näeb üpriski hea välja, arvestades tolle aja tehnoloogiat. Multikate unikaalset välimust ja sellele omaseid klišeesid on üritatud piiratud tehnoloogiaga nii hästi järgi teha kui võimalik. Jooksmise ajal muutuvad Ralphi jalad justkui keeristeks, hiilides kõlab aga kindel stereotüüpiline heli. Nagu ka igasugustes teistes animatsioonides, domineerivad siingi mahedad värvid nii taustadel kui ka tegelastel. Erinevad surmaanimatsioonid on samuti naljakad, tuletades meelde erinevaid populaarseid stseene.

Teose üks parimaid aspekte – peale mängitavuse – on mõnus heliriba. Kui lood ei oleks niivõrd meeldejäävad ja kvaliteetsed, poleks tundide kaupa mõistatuste lahendamine kindlasti nii nauditav. Suuremal osal paladest on veits džässilik tunnetus, samuti kõlab sekka veidi rokki ja muid žanreid. Kuigi ma pole kõnealust mängu tegelikult paar aastat puutunud, on mõni meloodia mulle siiski pähe kulunud ja vägagi südamelähedane.

Sheep, Dog ‘N’ Wolf on minu jaoks ääretult nostalgiline teos. Tunnen, et peaksin plaadi lähiajal uuesti mängumasinas keerlema panema. Soovitan soojalt sama teilegi!