ARVUSTUS: My Hero One’s Justice 2

Anime- ja mangamaailma vallutanud „My Hero Academia“ jätkab oma võidukäiku videomängude meediumis järjelooga üle-eelmise aasta kaklusmängule My Hero One’s Justice.

Esimene osa oli lihtsakoeline, kuid lõbus kaklusmäng, mis pakkus sarja fännidele nii mõndagi. Kahjuks keskenduti rohkem ainult viimastele ning jäeti uued mängijad segadusse. Kas My Hero One’s Justice 2 suudab olla see kangelane, kes päästab kõiki? Kahjuks ei…

„My Hero Academia“ lugu räägib maailmast, kus supervõimed on laialt levinud – inimesed sünnivad tihtipeale uhkete erioskustega ning paljud neist lähevad spetsiaalsetesse koolidesse, et õppida, kuidas neid õigesti kasutada. Peategelaseks on Izuku „Deku“ Midoriya, kes haruldasel kombel sündis ilma erivõimeteta. Sellele vaatamata on poisi süda õiges kohas ja ta tahab üle kõige kangelaseks saada. Lugu räägibki, kuidas ta enda unistuse koos oma iidoli All Mighti abiga ellu viib.

One’s Justice 2 katab seeria lugu üheteistkümnendast raamatust kaheksateistkümnendani (või siis anime kolmanda hooaja lõpust neljanda hooaja keskpaigani). Just nagu esimeses mängus, on ka siin valitud just see jupp narratiivist, kuna see sisaldab mõningaid seeria võimsamaid hetki ning seda kõike on võimalik kogeda kas kangelastega või pahalastega. Kahjuks on üle kandunud ka eelmise mängu suurim möödalaskmine – mängija visatakse sündmuste keskele ilma adekvaatse sissejuhatusega „My Hero Academia“ maailmasse.

Teise mängu narratiiv näitab ka, kui ebasobilikud on koomiksi stiilis vaheklipid loo edasi kandmiseks. Viimane pool teosest keskendub ühele suurele lahingule, kus leiavad aset mitmed võitlused ning antud koomiksid jätavad segadusse toimumisajad, asupaigad ning aeg-ajalt isegi info, et kes kellega kakleb. See näitab taaskord, et teose lugu on rohkem fännidele kui uustulnukatele. Kuigi animeeritud vaheklipid näevad nüüd paremad välja kui kunagi varem, on neid märgatavalt vähem kui esimeses mängus.

Nagu eelkäijagi, on One’s Justice 2 3D-kaklusmäng, olles pigem lihtsakoeline nagu Naruto Ultimate Ninja Storm. Mängijal on kolm nuppu, millest üks on tavaline rünnak ning teised lubavad kasutada tegelase erivõimeid. Lööke on kolme tüüpi ning just nende vahel tekib kivi-paber-käärid-stiilis võitlussüsteem, kus igat tüüpi rünnak teeb ühele ründele ära, kuid jääb teisele alla. Järjelugu on lisanud ka paar uut moodust enda äranägemise järgi juhitavust mudida, kuid peale selle on kõik enamasti muutumata.

Esimesele mängule sarnaselt on lõbus erinevaid võimeid omavahel kombineerida, et vastastelt maksimaalselt elusid maha võtta. Kui see kõik tundub aga liiga keerukas või tüütu, on olemas ka mängustiil, mis lubab mängijal plahvatuslikke rünnakuid teha kõigest ühe nupu järjepideva vajutamisega. Olles aga keegi, kes pigem üritaks ise rünnakukombinatsioone luua, häiris mind asjaolu, et too automaatne stiil on vaikimisi sisse lülitatud iga kord, kui mängu käivitad.

Järjelugu on teinud suuri edusamme tegelaste osas. Esimeses osas oli neid 20 (ja 3 lisakarakterit), kuid nüüd on võitlejaid 40 ning lisapakke on veel tulemas. Tänu suurele tegelaste hulgale on kangelaste ja pahalaste võimed seinast-seina ning One’s Justice 2 on väga leidlikult osasid uusi tegelasi ellu toonud. Lisaks enda lemmik molliandjale valib mängija endale ka kaks kaaslast, keda saab lahinguväljale appi kutsuda. Nüüd saab nendega koos isegi erinevaid super-rünnakuid teha.

Mängulaadid on pea identsed esimese mänguga: Mission Mode, milles on vaja vastased eritingimustega lahingutes mättasse lüüa; Training, kus saab enda oskusi teravdada; ja loomulikult mitmikmäng. Taaskord saab enda lemmikkangelase/pahalase välimust mudida erinevate aksessuaaridega, mida kogutakse mängides. Järjelugu lubab ka koos sõpradega 2 versus 2 matše teha. Need kähmlused on ülimalt kaootilised, kuid väga lõbusad… kui kõike mitte liiga tõsiselt võtta.

Visuaalselt pole palju arengusamme tehtud, kuid sellele vaatamata näeb teos fantastiline välja. Manga ja anime on oivaliselt toodud üle 3D-sse. Sisse aitavad elada kõiksugused pisikesed detailid nagu koomiksilike helide esinemine tekstikujul või erinevate tegelaste omapärased animatsioonid, olgu selleks nende võimed või muud kiiksud, nagu näiteks peapahalase Overhauli bakteriofoobia. Kahjuks olid esimese mängu areenid tagasivaates üsna kesised ning järg seda eriti ei parenda, eriti kuna viimane suur lahing leiab aset maa-alustes hallides koridorides.

Heliriba on üsna standardne, kuid kohati suudab anime parimaid palasid kompetentselt emuleerida. Häälnäitlemine aga vajab taaskord suuri kiidusõnu! Kõik näitlejad animeseeriast on oma tuttavates rollides ning aitavad tegelastesse elu hingata. All Mighti inspireeriv naer kurjuse ees või isegi All for One’is kõhedustunnet tekitav madal hääl – teos ei oleks sama ilma nendeta.

My Hero One’s Justice 2 on nagu esimene mäng, kuid veidi sisurohkem. See pole halb asi, kuna teose keskne mehaanika on siiani lõbus, kuid on kurb näha, et üllitist ei ole üritatud teha uutele mängijatele ligipääsetavamaks. Kui on huvi „My Hero Academia“ vastu, soovitan enne videomängude proovimist võtta ette manga või animeseriaal. Kuna praegu peab kodus olema, siis pole paremat aega mõne seeria maratoniks!

Kui aga olete „My Hero Academia“ fännid ning tahaksite veelgi rohkem tegelastega molli anda, siis ärge kurvastage. Miks? Sest My Hero One’s Justice 2 on siin!