ARVUSTUS: Carrion

Carrion teeb paljusid asju õigesti. Hämarates koridorides hiilimine ning sellele järgnev üllatusena tulev veresaun on rahuldust pakkuv nii esimesel kui ka viimasel mänguminutil. Kahjuks eksib Devolver Digitali kaubamärgi all valminud koletisemäng liiga tihti teel ideaalsuse suunas ning kaarti keegi talle (ilmselgetel põhjustel) näppu ei pista.

Mõnes mõttes sai kõik vajalik juba sissejuhatuses ära öeldud, ent sukeldume siiski sügavamale. Carrion ei raiska mängija aega, vaid alustab kohe pauguga. Müstilise maa-aluse laboratooriumi südamest põgeneb võrdväärselt müstiline monstrum. Tegemist on defineerimatu lihasmassiga, mis liigub edasi oma arvukate kombitsate abil, samal ajal gravitatsiooni trotsides. Mängija eesmärgiks saabki väljapääsu leidmine, selle tarbeks tuleb avada erinevaid uksi. Lahtilukustamiseks on vaja üles leida punkri nõrgad kohad, millesse koletis sisse saaks pugeda ning enda kombitsad läbi seinte uksehingede vahele surada.

Üksluise ülesande lahendamiseks on monstrumil varrukast võtta mitmeid erinevaid võimeid, mida katakombides edenedes pidevalt juurde tuleb. Ta võib enda suurust muuta, vees angerjalaadsete ussikeste kogumiks muutuda, kasvatada enda seljale kaitsva kilbi ning isegi inimsõdureid enda kontrolli alla võtta. Võimete abil tuleb lahendada mitmeid väiksemaid mõistatusi, mis progressil turvamehe kombel ees seisavad. Uute võimete lahtilukustamine annab (teoreetilise) põhjuse ka varasematesse tasemetesse naasmiseks, kuna siia-sinna on ära peidetud saladusi, millele esmasel kohtumisel ligi ei pruugi pääseda.

Tasemetesse naasmise kahjuks räägib aga asjaolu, et aeg-ajalt muutub navigeerimine ääretult frustreerivaks. Seda eelkõige põhjusel, et mängijal puudub kaart ja võimalus näha, kus ta juba käinud on. Üldjuhul on tasemed ise pigem sirgjoonelisemad, ent nende vahele jäävad alad, mis erinevaid leveleid (või nendeni viivaid uksi) ühendavad, on niivõrd segased, et eksimine pole mitte ainult võimalik, vaid tõenäoliselt ka möödapääsmatu. Minu umbes viietunnise läbimängu jooksul leidus päris mitu momenti, kus veetsin kuni 20 minutit pimedates koridorides ringi kombates ja väljapääsu otsides.

Õnneks aitas mu pahameelt leevendada asjaolu, et koletisega ringi liikumine on ääretult nauditav. Olgugi, et visuaalselt näeb meie „kangelane“ välja nagu ta kaaluks vähemalt tonn, on ta äärmiselt nõtke. Kombitsate abil vurab ta ringi sama hõlpsalt nagu tuule käes keerlev heinakera. Tänu neile suudab ta ka laes rippuda ning kordagi ei teki tunnet nagu külgetõmbejõud viskaks edenemisele kaikaid kodaratesse. Suure ruumi ühest nurgast teise jõudmine on üksikute sekundite küsimus.

Lisaks krapsakale liikumisele kasutab koletis oma kombitsaid ka võitlemiseks. Talle jäävad ette nii relvastatud sõdurid, erinevad droonid kui ka täiesti tavalised inimesed. Esimeste puhul nõuab olukord pisut tähelepanu, viimased eksisteerivad aga vaid selleks, et enda massi kasvatada ja eluriba taastada. Võitlused on tihtipeale kaootilised ning konkreetset strateegiat edenemiseks pole. Piisab lihtsalt tuppa tungimisest, vastase haaramisest ning korralikust raputamisest. Üldjuhul on mäng üpriski lihtne, vaid vahel on vaenlaseid pisut liiga palju, mistõttu niigi suur rabelemine muutub veelgi intensiivsemaks.

Kõige selle taustale on ära peidetud ka lihtsakoeline lugu, mille lõpplahendus mind pisut ootamatult tabas. Visuaalselt ei paku Carrion mängijale midagi uut, sest säärast pikselgraafikat kasutab tänaseks iga teine indie-mäng. See aga ei tähenda, et ekraanilt vastu vaatav kuidagi kole oleks. Samuti ei esinenud vähemalt minu läbimängu jooksul ütegi tehnilist problemi. Ka muusika on täiesti aktsepteeritav, ent jääb mängu ajal siiski pigem tahaplaanile ning kui keegi suruks mulle praegu püstoli meelekohale ja käsiks mõnda teoses kõlanud viisi ümiseda, toimuksid mu matused juba järgmisel nädalal.

Oma kitsaskohtadest hoolimata pakub Carrion mängijale piisavas koguses meelelahutust. Tegemist on järjekordse näitega, et kui üks teose element on niivõrd suurepäraselt viimistletud (antud kontekstis koletise liikumine), suudab see Atlase kombel tervet maakera raskust enda õlgadel hoida.