ARVUSTUS: Darksiders II Deathinitive Edition

Lõpuks ometi! Peale ühte suurejoonelistelt äpardust (poole mängu peale jõudnud salvestuse kustutamist) olen ma jõudnud läbida apokalüptiliste ratsanike saaga teise peatüki. Kas Death suudab lunastada oma venna eksimused või teeb ta samu vigu? Noh…

Darksiders II leiab aset Wari 100-aastase vangistuse ajal. Death proovib leida viisi oma vend valesüüdistustest puhtaks pesta. Sel eesmärgil otsib ta üles ühe vana tuttava, Crowfatheri. Kui too nendib, et ettevõtmine on viljatu, tapab meie kangelane ta ära ning otsib viisi, kuidas inimkonda taastada, et kustutada oma sõjaka venna roimad. Oma viimase hingetõmbega hävitab Crowfather talle usaldatud talismani ratsanike rassi hingedega, saadab killud peategelase suunas ja tõmbab ta portaali, mis saadab Deathi dimensioonidevahelisele seiklusele.

Tema tuuri esimene peatus on Forge Lands – koht, kus elavad maailmate loojad. Seal puutub Death kokku kogu loomingut ähvardava olemusega: Corruption. Ratsanikul tekib veelgi isiklikum eesmärk tolle jõu peatamisega, kuna üks tuttav nägu minevikust on tolle hävitava olluse tšempion. Vikatimees rändab seega  ka teistesse kuningriikidesse, tehes kõike, et päästa oma vend ja kõik maailmad. Too suur vennalik armastus oma kaasratsaniku vastu ei sobi väga kokku tema brutaalselt sarkastilise iseloomuga, mida Death pea iga teise tegelasega suheldes välja näitab. Tegelase häälnäitleja, Michael Wincott, on samuti perfektne valik tolle rolli jaoks, tänu oma madalale karedale häälele.

Kahvatu ratsanik on pikem ja vilajam kui ta noorem vend ning seetõttu võitleb Death palju akrobaatilisemalt, näiteks oskab ta mööda seinu üles ja edasi joosta. Tema põhirelvaks on Harvester – vikat (üllatus-üllatus), mis saab vastavalt tema tahtele kuju muuta. Tihtipeale kasutab Death seda kas väiksemate vikatite paarina või ühe suure terariistana, mis tavaliselt tuleb välja vaid mõne rünnaku või hukkamismeetodi jaoks. Sarnaselt esimese mänguga on Deathil ka suurem ja tugevam muundus, milleks on Reaper Form, mis sarnaneb rohkem tavapärase kujutlusega Surmast või vikatimehest.

Mängus leidub samuti kõigi lemmik deemonist kaupmees Vulgrim. Kui eelmises teoses soovis ta oma teenuste eest hingi, siis seekord tahab ta… raha? Imelik muudatus, kuid pole kõige hullem. Seekord saab Vulgrimi käest osta suvalisi relvi (Lotto, mu lemmik). Maailmas on ka muud müüjad ja treenerid, kelle käest saab kas uusi liigutusi õppida, neile oma üleliigset vara müüa või ka elu taastavaid eliksiire ja muid vajalikke esemeid osta.

Suurem osa sarnasustest sellega ka lõppevad. Kui Darksidersit sai võrrelda rohkem originaalse God of War triloogiaga, siis Darksiders II lisas seeriasse suurel hulgal rollimängu elemente. Esimeses sissekandes oli tegelase tugevdamine maailmas leitavate elu või maagia suurendava tükkide ja nõiduste taga lukus, teises osas on aga levelid ja uus relvastus. Iga missioon ning tapetud vaenlased annavad kogemuspunkte, et tegelast edasi arendada.

Kui Waril oli vaid neli võimet, siis Deathil on neid lausa kaheksa. Levelitega saab oskuspunkte, mida saab panna kahte erinevasse arengupuusse: Necromancer ja Harbringer. Üks keskendub rohkem maagiale ja selle abil vaenlaste hävitamisele, teine on seevastu palju otsekohesem – vana hea hakkimine. Kui mängija pole valikutega rahul, saab vana semu Vulgrimi kaudu ka oma arengupuude progressi nullida. Mõlema oskuste valikuga tuleb mängu teinegi uus rollikatest ülevõetud süsteem. Vaenlaseid tappes või missioone tehes on võimalik saada uusi relvi ja riietuselemente, mis on tihtipeale oma eriomaduste või võimetega. Erinevad relvad sobivad erinevate mängustiilidega, lisades palju variatsiooni.

Ratsaniku põhirelvaks olev vikat muutub mängu jooksul tihti, kuna erinevaid terariistu leidub küll ja veel. Mõni parem, mõni halvem. Alamrelvad jaotuvad enamasti kahte liiki: kiired ja aeglased. Kiired relvad on näiteks raudkindad ja küünised, aeglasemateks aga tihtipeale hiiglaslikud mõõgad ja haamrid. Ise eelistasin pigem kiiremaid relvi, tänu nende kindlatele võimetele ja omadustele. Pluss, mulle on alati meeldinud kiired rusikalöögid ja käsivõitlus, seda vähemalt videomängudes ja sarjades. Mittevajaliku varustust on võimalik erinevatele tegelastele maha müüa, saades kulda, millega saab osta uusi liigutusi või paremaid relvi.

https://www.youtube.com/watch?v=CjeNWemWzns

Nagu ka esimeses mängus, on mõne instantsi või mõistatuse lahendamiseks vaja peale toore jõu ka midagi muud. Nii avastabki Death süžee edenedes peale külmrelvade muud sorti varustust: ratsaniku venna Strife’i revolver, Deathgrip (sarnane eelmises mängus leitud haardekonksule), viis Deathi hinge kolmeks osaks lüüa ning portaale loov Voidwalker, mis ilmutas end esimeseski teoses. Mõni lahenduskäik nõuab isegi veidi nuputamist, kuid abiks on Dust – vares, kes suunab Deathi eesmärkide poole.

Seekord on mängu algusest peale peategelase kasutuses ta ustav ratsu, Despair. Kuid minu jaoks kõige suurem viga esimesest mängust on ikkagi alles jäänud – liikumine on nii kuradi aeglane! Hobusega ei saa enamus ajast ratsutada ja isegi kui saab, pole ta üldsegi nobe, rääkimata Surmast endast. Ta liigub sama aeglaselt kui  eelmise osa vennaraas ja ta kiireim liikumisviis (põiklemine) ei ole isegi kasulik, sest kui seda kolm korda järjest teha, järgneb sellele pikem animatsioon, millest ei saa kiiresti edasi liikuda. Siin võib ju öelda, et „oh, ära tee seda siis kolm korda järjest“, aga see ei lahenda ikkagi põhiprobleemi. Kui Devil May Cry 4 sai sellest murest jagu (olgugi, et originaalversioonis mitte nii hästi kui Special Editionis) siis Darksiders oleks ka võinud seda hoomata.

Siinkohal tasub mainida ühte elementi, mis mulle tolle teose puhul vägagi meeldib – muusika. Heliriba on mängude puhul tihtipeale minu lemmikosa ning Darksiders II suur maailm (olgu see kas punktist punktini liikumine või koobastes seiklemine) on alati parem, kui taustal kõlavad head palad. Iidne ja eepiline Forge Lands, Lostlighti kadunud hiilgus, surnute kuningriigi imelikult rahustav meloodia, nagu lepiksid millegagi…

Kuigi minu tee selle eepilise saaga lõppu kestis kaua, oli see seda väärt. Vaatamata vigadele, leidsin eest siiski teose, mis suutis isegi Surma sümpaatseks teha. Nüüd saan seeriaga hingerahuga jätkata ning jõuan loodetavasti väiksema ajavahemikuga ka kauaoodatud kolmanda teose läbida.