RETROSPEKTIIV: NBA 2K21

Kuidas väljendada midagi, mida kõik teavad? Seitse aastat on möödunud sellest, kui 2K Sports tõi meile esimese „uue“ generatsiooni kuningliku korvpallisimulaatori. Kui esimene neist, NBA 2K14, oli tõesti mõnetine revolutsioon tänu graafilisele arengule, siis iga järgnev mudeliuuendus on üha enam marginaalsem.

Mõneti on NBA 2K seeria mängudest saanud vestluse vaikust täitev osa. Kui veel 2012. aasta septembri kuus jonniti sügise alguse või kehva ilma üle, siis järgnevatel aastaringidel hakkasid vestluseid täitma pilked järgneva kopeeri-kleebi kossumängu üle.

NBA 2K21 toob või taasloob 2020. aastal täpselt kolm uut asja ja trummipõrina saatel toon need teieni:

• Rikutud viskemehhanism, mis tegi esialgu pealeloopimise äärmiselt debiilseks. Suure kogukonna kisa peale pidi mängutootja juba esimesel võimalusel paikama hakkama.
• Kui mullu tundus, et stsenaristid on natukene rohkem hakanud tähelepanu pöörama mängulaadi MyCareer narratiivile, siis tänavu lasti see kolinal peldikupotist alla. Sellest natuke hiljem.
• Triblamine on veidi paremaks tehtud.

Ja sellega lõppeb tänavuse „suurteose“ ülevaade…

… ja algab selle kogu seitse aastat kestnud tsirkuse naeruvääristamine. Aususe huvides tasub ära mainida, et jutuks oleva teose esivanematesse olen ma aastapõhiselt kulutanud keskeltläbi  100 kuni 200 tundi. Seega, mina olengi see, kellest Albert Einstein rääkis, kui defineeris hullumeelsust. Aga nii nagu igal õhtul peale konsooli sulgemist, käte värina saatel voodisse vaarudes ja peites enda NBA 2K sõltuvuse ning häbi padja alla… teen seda nüüdki. Räägin parem sellest tohutust jurast, mis on 2020. aasta MinuKarjääri narratiiv. See on lihtsalt nii tohutu ekskrement, et kui ma oleksin 16aastane ja ema ootamatult mu tuppa tormaks, siis pigem jääksin vahele näpp pärakus, pihku peksva Hitleri multikat vaadates, kui seda mängides.

Peale seda, kui mängija on enda peategelase loonud – kes minu puhul oli 135 kilone ja 220 sentimeetrit pikk Kimbo Slice, käed nagu tammepuu pakud ja jalad nagu Titanicu korstnad – algab üks suur segadus. Ilma suuremalt midagi ära rikkumata – sisuliselt istub kuningas Kimbo rongis ja vaatab tahvelarvutist mingit kossuvideot. Ja siis ka minu esimene reaktsioon: „Hei! See seal videos… see on ju see velts sealt Grey Anatoomiast!“.

Jah, tean… peaksin ennast maa alla häbenema, sest tegelikult laenas häält Jesse Williams ka armastatud Detroit: Become Humanis. Aga sellega sarnane lugu nagu kui näed kusagile seriaali ära eksinud David Schwimmerit.Ta on ja jääb Rossiks! Igal juhul, kuhu ma jäin? Ahjaa… okei, Jesse annab mingi intervjuu ja ei saa üldse aru, kuidas ta asjaga seotud on. Siis tuleb protagonisti endine treener ja palub tal ikka korvpalli juurde tagasi pöörduda (vahepeal olevat ta ameerika jalgpalli mänginud hoopis). Ühesõnaga, tohutult segane lugu. Ikka ei saa aru, mis see Dr. Jackson Avery asjasse puutub!

Peale lühikesi mänge ja mõttetuid vahestseene keskkoolis, jõuab mu Kalevipoeg ülikooli ning ähmaste hüpetega ajas edasi ja tagasi selgub tõde. Kimbo… Jesse on su isa! Järgneb järsk ning vali turtsatus, tool libiseb alt ning kõht on krampides, pisarad jooksevad mööda mu põski ning abikaasa kõrvalt toast tormab telekapultide kolinal minu juurde. Tõesõna arvas, et nüüd on see siis käes – kolmkümmend, põletatud elu ja infarkt. Vastasin eitavalt, ise samaaegselt naerupursete vahele õhku ahmides – kõigest uus NBA.

Ma saan aru vajadusest mängudesse kuulsamapoolseid näitlejaid palgata ning tõele au andes oli Idris Elba üks peamiseid „eelmise-aasta-enamvähem-hea-loo“ arhitekte aga… valige keegi, kes näeb natukene vanem välja. Või keegi, kes tundub vähemalt pikem kui 180 sentimeetrit. Või keegi, kes vaheklippides ei tundu nagu lasteaialaps mu Frankensteini koletise kõrval. Sellest hetkest alates oli kõik rikutud… igasugune tõsiseltvõetavus kadus. Ja ega seal polnudki midagi peale stereotüüpilise ja klišeederohke tüdruku järgi jooksmise. Ehk – totaalne rämps. Kui peaksite kogemata poes kukkuma mänguriiuli otsa, peale mida NBA 2K21 ostukorvi kukub ja turvamees süüdistab teid varguses ning olete selle kindlasti ära sunnitud ostma, siis vajutage lihtsalt nuppu, mis teose narratiivse osa vahele lubab jätta. Tänu jumalale!

Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et FIFAd, NBAd, PES-id ja kõik sellised mängud peaksid üle minema „mäng kui teenus“ mudelile? Ärge palun tootke järgmised seitse aastat sellist rämpsu! Ma tahan jälle ilmast rääkida. Ma tahan, et need lõputud kordused lõppeksid. Ja kallid spordimängude tootjad, ma võin teile saladuse avaldada. Ma oleksin nõus maksma kümme eurot IGA kuu, et te arendaksite tasapisi ning looksite väärtusliku sisu, võistlusi ja muud ilusat, järgneval konsooligeneratsioonil ilmuvale korvpallimängule. Ja teate, mis!  Usun, et oskate näppude peal arvutada ning jõuda tõdemuseni, et see on rohkem raha, kui ühe korra aastas mult 60 euroraha võtta.

Olete ikka jobud küll, häbi peaks teil olema… aga okei – ma lähen nüüd NBA 2K21 mängima.

KOBEEEEEE!!!!!!!!