Leho mängis… prooviks 1997. aasta kihutamisi

Head mürisevat meestepäeva! Et mootorid ja masinad veidi rohkem meeste pärusmaa, siis täna teemaks automängud. Ja et naiste meelest kasvatakse meheks alles 20ndates, siis siin ka selleealised mängukesed. Allolev kuuik on kindlasti paljude praegusaja meespere lapsepõlve sisustanud.

Nii mitmekesise päritoluga mängukollektsiooni pole mul enam ammu esitada õnnestunud. UK, USA, ja Itaalia kihutamiste kõrval osaleb isegi Jaapani mäng. Viimasena mainitud maa lõbuvaraga on mul kokkupuudet eriti harva. Peaaegu oleks siia lisandunud ka Austraalia, kuid minu algse 4-5 mängu testimise plaanis toimusid muutused. Huvitavaid 1997. aasta kihutamisi kerkis silmpiirile aina juurde ja jagasin seltskonna kaheks. Nii ongi seekord siin mängud, mis kuuluvad sarjadesse. Osad seeriad on mul varem ka puudutatud, näiteks Screamer, Rally Championship ja Need for Speed.

Screamer Rally

Screamer Rally on Screameri kihutamissarja kolmas ja viimane* osa. Peale seda hakkas Itaalia stuudio EA jaoks Superbike’ide kihutamisi tegema ja leidis ka oma niši – motikamänge on nad nüüdseks teinud rohkem kui autoroolimisi.

Screamer Rally on ehitatud Screamer 2 põhjale, lihtsalt autod ja teed on uued. Masinavalikus on pärisrallikate Citroen Saxo, Renault Maxi Megane, Ford Escort RS Cosworth ja Toyota Celica GT-Four kloonid. Ringrajad asuvad Hiinas, Itaalias, Rootsis, Walesis, Kanadas, Arizonas ning üks on nimetu rallikrossi rada. Teed on kurvilised ja künklikud, mis teevad kiiruse hoidmise keerukaks. Põhiülesanne on aga hoiduda rajapiiride vastu põrkumast ja agressiivsete vastastesse taha takerdumast. Juhuslikkuse alusel on vahel mõned sõidud ka öös või udus.

Oodatult on arvutivastastest kiirem olemine keeruline ja kui juurde lisada ka stabiilsusprobleemid (mäng paneb end sageli ise kinni), siis langetasingi taas otsuse meistrivõistluste seeria peale kõikide radadega tutvumist pooleli jätta.

Kuigi Screamer Rally kasutab omal ajal mänge kenamaks ja sujuvamaks teinud 3Dfx tehnoloogiat, oli mäng siiski aegunud. See oli endiselt ja siinsetest ainsalt DOS-põhine ning teiste tänaste kangelastega võrreldes kole. Ka efektid ja autohääled on monotoonsed, aga tempokas taustamuusika sobib kenasti.

Erinevalt kahest esimesest Screamerist kolmandat osa Steamis ega GOGis ei ole. Imelik. Aga õnneks päästab päeva The Collection Chamber.

*Okei, okei! Jah, on olemas ka Screamer 4×4, aga see on aeglane maasturite offroading simulaator Ungarist. Mina seda samasse sarja ei liigita. Miks kõikide Screamerite kirjastaja Virgin Interactive Entertainment brändi niiviisi ära lörtsis, on müstika.

Sega Rally Championship

Ma arvan, et esimest korda nägin ma Sega Rally Championshipi (kuigi see võis olla ka Ridge Racer) arkaadimasinal Tallinn-Helsingi laeval, kuid ma ei mäleta, kas ma seda ka proovisin. Võibolla see intrigeeris mind veidi, kuid mitte piisavalt, et kummitama jääda.

Järgmine kord, kui Sega Rally mu teele jäi, oli juba aasta 2007 ja mänguks Sega Rally Revo. Fantastiline mäng, millel oli üks põrgulik viga – see oli jube raske! See võis olla ka üks põhjus, miks mängu müük täielikult põrus. Kinni pandi nii Briti stuudio ja ka kogu sari pole rohkem elumärke näidanud. Saatuslik mäng aga pani minus idanema mõtte kunagi ka need vanemad Sega Rallyd üle vaadata, mis arvutile jõudnud.

Sega Rally Championship porditi minu eelistatud platvormile 1997. aastal, kuid oli eelnevalt ilmunud 1994 arkaadimasinal ja 1995 Sega Saturnil. Arvutil ilmumise ajaks olid kihutamiste standardid aga kõvasti kõrgemad, kui Sega Rally Championship küündis. Ainult kaks autot Toyota Celica GT-Four ja Lancia Delta HF Integrale (pluss salajane Lancia Stratos HF) ja kolm lühikest ringrada (pluss salajane neljas). Muud siin teha pole, kui üha uuesti ja uuesti harjutada ja katsetada, õppida kurve pähe ning areneda lõpuks nii osavaks, et üle olla ajapiirangutest ja ka kõikidest eesolijatest mööda pääseda.

Kuigi mäng on end meeletult kordav, on vähemalt juhitavus suurepärane, driftimine hõlbus ning taustamuusika energiline. Tegelikult olen rõõmus, et selle Jaapani mängukese lõpuks ära proovisin. Eriline kiitus läheb selle eest archive.org kasutajale Majority, kes on teinud iidse mängu tänapäevastele arvutusmasinatele kenasti söödavaks.

International Rally Championship

Nüüd on see tehtud! Peale aastaid jupphaaval tutvumiseks võtmist on mul nüüd lõpuks kõik 1988-2002 ilmunud Rally Championship seeria arvutirallid (taas)proovitud. Viimaseks jäigi sarja osa, millest parimad lapsepõlvemälestused.

Mäng omab parajat masinaparki, piisavalt üle maailma hajutatud radu ning on asfaldi-, lume- ja lahtise kattega teid. Pinnasest sõltub haardumine, auto seadistusest selle võimekus, ilmaoludest nähtavus. Muda, liivatolm ja külmunud veeosakesed määrivad rallikaid, tormid ja lumesajud segavad nähtavust, mida saab valida tagahõljuva või põrkerauavaate vahel. Teepervele kaldumine aeglustab tempot ning edu valem on kurvide tundmine ja täpne külglibisemine. Juhtimine on lihtne ja tundub, et oled kiire ja meisterlik, aga finiši järel kohti nähes jääb tipp kaugele. Algul on see päris üllatav, sest pole aru saada, mis sõiduvõtetega neid sekundeid maha lihvida.

Kohkumine ei taandugi. Hulga kilomeetrite järel on endiselt edu raske saabuma. Lisaks kestavad osad sõidud lausa veerand tundi, sõite ei saa taasalustada, osade võistluste etappide vahel ei saa salvestada… Minu jaoks on siin liigselt grind’ingut ja ebamäärasust, kuidas areneda.

Iseenesest pakub International Rally Championship mitmeid üksikosa mänguviise. Olemas on tavapäraseks saanud juhuslikult valitud raja ja autoga kiirralli, ajapeale sõidud ja oma võistluse kokku panemine. Aga on ka mitmeid seeriasõite. Arcade on mitme sõidu kollektsioon, kus enne aja nulli tiksumist kontrollpunktidest vaja läbi jõuda, kuigi nügivad vastased takistavad. Üks meistrivõistluse versioon lisab taktikalise elemendi paagitäitmisenõude näol – kui pit stop’i ei tee, saab kütus otsa. Simulatsioon on pikk kampaania, kus etappide vahel ka autot seadistada ja remontida vaja. Viimane teeb edenemise keeruliseks, sest masinad lagunevad silmnähtava põhjuseta ja ajapiirangud ei lase neid piisavalt kõpitseda. Pealekauba on juures oma radade loomise tööriist. Mängus oleks tegevust kauaks, kui see oma raskusega eemale ei peletaks. Ja osade nõmedate taustamuusikapaladega.

Kuigi IRC lühendi all tuntud mänguke on endiselt minu meelest sarja parim osa, on kirss tordil ajaga hapuks tõmbunud. Oma nooruspäevil oli see siiski väljapaistvaim rallimäng ja tore, et The Collection Chamber selle tänastele arvutitele seeditavaks on mudinud.

Need for Speed II Special Edition

Ma. Ei. Saa. Aru. 20+ aastat ootamist ja selline pettumus. Oi kuidas NFS2 mulle 90ndatel muljet avaldas. Kummalisel kombel ei õnnestunud mul seda tollal omandada ja hiljem tulid juba muud asjad. Nüüd lõpuks, kui selle vana asja peale omajagu pusimist kenasti tööle sain, ei olegi see minu käte all nagu pehme savi. Pigem üks teine S-iga algav neljatäheline sõna.

Minu meelest on need 90ndate sportautod siin kõik kapitaalset teenindust vajavad. Need keeravad üliuimaselt. Veelgi hullem seis on piduritega, nende ainus suutlikus on blokeeruda ja jäävadki blokeerituks. Peaaegu iga pidurduskatse lõpeb seinas, sest auto kaotab alati igasuguse juhitavuse! Sellest poleks suurt lugu, kui maailma eri paikade rajad klapiksid oma voolavusega masinate omadustega, aga ei – iga teine kurv ja hüpe vajaks hulga vilkamalt reageerivat terasratsut.

Tekkis kahtlus, et ehk oli mu ületulek nobedamate suunamuutustega rallidest sellesse asfaldikihutamisse võõrastuse põhjuseks, kuid peale pausi pidamist ei muutunud midagi. Hoopis nostalgiaudu hakkas hajuma. Tegelikult on mäng täna silmale ikka vähe rõõmu pakkuv. Ka kõrvadel ei teki vaimustust, kuigi tempokas ja rokilik taustamuusika väga halb ei ole. Aga miks ei saa turneesõitudel masinaid seadistada, kui üksiksõitudel saab? Miks ei ole enam politseid? Ega tavaliiklust? Miks pole tagant- ja eestvaate perspektiivid paremini sätitud? Ja mis jama on roolivaatega? Kuidas on võimalik, et ühtviisi renderdades on see olemas, teistmoodi aga mitte? Ei hakka siin vanaaegseid tark- ja riistvaralahendusi lahti seletama, point on selles, et võimekama graafikapõhja valimisel on üks oluline vaade välja jäetud.

Nagu esimeses NFSis, on ka siin neljarattaliste andmebaas. On pildid, videod, tehnilised omadused ja isegi margi ajalugu. Ja nagu esimesest osast, tehti ka seekord Special Edition, kus lisarada, uusi autosi ja üht-teist veel. Minu solvumist need aga ei muuda.

Test Drive 4

NFS2 oleks peaaegu olnud ainus siinsetest sarjadest, mille kohta saanuks öelda, et see veereb oma nime all edasi. Aga ka Test Drive lubab tagasitulekut tiitliga Test Drive Unlimited Solar Crown, seega võib väita, et vana kaubamärk on elus. Sündinuna aastal 1987, on see eakas tõesti.

Samas on sarjal tavaks jätta vahele suuri auke. Unlimited 1 ja 2 vahel oli ligi 5 aastat. Solar Crownil koguneb eelmisega vähemalt 9 aastane auk. Ka Test Drive 4 tuli peale 7 aastast pausi.

TD4 võeti omal ajal päris hästi vastu ja mõned nimetasid seda isegi 97. aasta parimaks kihutamismänguks. Aga ajad olid teised ja tänaseks on mäng kehvalt vananenud. Arusaadav, et see on tehniliselt nurgeline ja sakiline, aga ka kunstiliselt pole sel omapära. Masinate juhtimine ei ole mõnus ja vastased on ebaausad. Tavaliiklejad segavad nii palju, et tähtsam roll on õnnel kui oskustel. Politsei olemasolek on tore ja tänavakihutamisele kohane, aga nad ei mängi piisavalt olulist rolli.  Radu on liiga vähe – vaid 12 pingutatuna kuude maailma eri nurka.

Neljarattaliste valikus on 11 sportmasinat, millest ligi pooled vanad 60ndate-70ndate kandilised USA muskelautod. Nende juhitavuses on erinevusi, aga ühelegi teele sobivat isendit mina ei leidnud. Mängi põhimure ongi, et see ei paku saavutusrõõmu ja lihtsalt ei ole lõbus ega kaasakiskuv.

Inglise stuudio Pitbull Syndicate sai aga oma esiklapsega jalad alla ning riburadapidi hakkas tulema hulga lõbuvara, paljud neist Test Drive märgi all. Stuudio  tipuks jäi avatud maailmaga 2009. aasta Wheelman, kus Vin Dieseli kehastatud agent Madridi tänavatel kaost külvas. Varsti pärast seda pandi stuudio aga kinni, sest tolleks hetkeks arendajad omandanud Midway läks pankrotti. TD4 ajal oli Pitbull Syndicate veel iseseisev ja väljaandjapartneriks nüüdseks samuti kadunud Accolade. On huvitav kurioosum, et mõnes regioonis aitas TD4 levitada EA, kelle NFS seeria oli otsene konkurent.

TOCA Touring Car Championship

Briti mänguettevõte Codemasters tegi 90ndate keskel kaks üliolulist otsust. Esiteks – keskenduda spordimängudele, mille kaantel lasta poosetada kuulsate atleetide nimedel. Teiseks – teha muude spordikate seas ka kvaliteetseid võidusõidumänge. See viimane otsus määras stuudio tuleviku. Viimased 20 aastat ollakse üks parimatest kihutamismängude loojatest.

TOCA Touring Car Championship on selle saavutuse nurgakivi, millele lisandus mõranematuks vundamendiks 1998. aasta Colin McRae Rally. Viimane neist on täna kolinud DIRTi nime alla, TOCAst on kujunenud GRID. Sama oluline on mängu roll simulaatorite alamžanris. TOCA oli üks pioneeridest, edestades ka näiteks PlayStationite sarja Gran Turismo.

Kui uuemates GRIDidest võtab valikurohkus silme ees kirjuks, siis sarja esimene peatükk on oluliselt kontsentreeritum. Ongi vaid üks distsipliin ja klass – Briti ringrajasari TOCA – ning vaid 1997. aasta hooaja rajad ja autod. Kuigi auto käsitlemine on rohkem simulaatorlikum, on see siiski loogilisem ja loomulikuma füüsikaga kui näiteks NFS2 ja TD4 oma. Ka tempokas taustamuusika on sarnane NFS2 ja TD4 omadega, kuid karvavõrra sütitavam. Heliefektid on asjakohased ning kõneklippe saadi rääkima tuntud motoajakirjanik Tiff Needell.

TOCAs on hulgaliselt detaile, mis mängu vanust arvestades muljet avaldavad. Autode välimus saab kokkupõrgetel kannatada nii, et isegi tuled purunevad. Valikus on erinevad ilmad ja eriti äge on näha tagatulede peegeldust märjal asfaldil. Teele jäävad jäljed. Rajaäärsed objektid purunevad. Vaateid on mitu, hästi valitud nurga all ja ka roolitagune vaade on üllatavalt hea. TOCA Touring Car Championship ongi kogu tänase valiku positiivseim üllataja!