Allan Alberti TOP 10 mängu aastal 2020

Kui 2020 algas, ei osanud ma uneski näha, milliseks õudusunenäoks võib see muutuda. Olgem ausad – tänavust aastat võib praktiliselt lahterdada kaheks perioodiks: isolatsioonist suveni ning suvest kõrgete COVID-19 nakatumisnäitajateni. Sellele vaatamata saab siiski tõdeda, et videomängutööstus käis olenemata viiruse laialdasele levikule täistuuridel ning ka tänavu pakuti vägagi palju häid mänge, millest kahjuks kõik minu esikümnesse ära ei mahu.

Siinkohal oleks hea välja tuua mõned teosed, mis kindlasti väärivad mainimist ning sobiksid paljude isiklikesse edetabelitesse:

• Marvel’s Spider-Man: Miles Morales
• Cyberpunk 2077
• Hades
• Spelunky 2
• Command & Conquer Remastered
• Mafia Definitive Edition
• Assassin’s Creed: Valhalla
• Death and Taxes

Tuleme aga minu isikliku paremiku juurde!

10. Doom Eternal

Doom oli, on ja jääb minu läbi aegade lemmik tulistamismänguks. Eternal ei olnud küll päris see, mida lootsin oma lemmiksarjalt, kuid seda piinarikast, ligemale 20 tundi kestvat üksikkampaania osa aitas leevendada jätkuvalt kuratlikult hea heliriba ning tipptasemel kollide sodiks laskmine ja/või rebimine.

9. Ghostrunner

Nagu ma ka oma Lühidalt artiklis kirjutasin, ei sobi üksikisikuvaade ja platvormimine minu silmis omavahel kokku. Sellele vaatamata suutis Ghostrunner köita mind oma küberpungiliku atmosfääri ja piisavalt katsumust pakkuva mängitavusega, mis kerib armutult surmade näidikut pidevalt üles, kuid iga leveli lõppu jõudes premeerib hea enesetundega. Justkui oleks midagi suurt saavutanud!

8. Streets of Rage 4

Dendy ja kollaste kassettide ajastul olid ühed mu lemmikmängud beat’em up stiilis teosed, kuid väga pikkadeks aastateks jäi antud žanr soiku. Lihtsalt polnud ühtegi head tänavamärulit, mida mängida. Jah, vahepeal ilmus küll Double Dragon: Neon, kuid seegi kaldus pigem keskpäraste teoste kategooriasse. Tänavu ilmunud Streets of Rage 4 suutis aga tekitada korraliku nostalgiatunde, pakkudes paraja pikkusega loo kõrvale lõbusat molli andmist väga kena visuaalse ja helilise poolega. Olgugi, et mu varasemalt kokkupuude antud seeriaga on olnud puudulik, saan öelda, et seeria neljandasse ossa on vägagi palju hoolt ja armastust pandud.

7.  Ghost of Tsushima

Esmapilgul olin üsnagi kindel, et Ghost of Tsushima jääb mul sel aastal mängimata ning kohe kindlasti ei jõua see ka minu lemmikmängude nimistusse, kuid kus sa sellega! Antud teosest sai minu jaoks järjekordne verstapost, mis andis kinnitust, et mitte kõik avatud maailmaga mängud ei ole paksult tegevustega üle külvatud, vaid annavad võimaluse avastada ja nautida õhustikku. Kuigi teos ei löönud oimetuks oma teab mis suurepärase narratiiviga, pakkus see siiski ülimalt palju silmailu ning ka head võitlusmehaanikat, millega vaenlasi alistada.

6. Animal Crossing: New Horizons

Olgugi, et ma pole varasemalt mitte ühtegi Animal Crossingut väga mänginud, kõnetas mind miskil arusaamatul põhjusel seeria uusim osa New Horizons. Tegemist on ühe parima videomänguga, kuhu enda tööst tulenev stress välja elada, ehitades oma zen-saart.

5. Final Fantasy VII Remake

 

Final Fantasy on jällegi üks seeria, millega varasem kokkupuude olnud täiesti nullilähedane, kuid kui esines võimalus enne täismängu ilmumist proovida Final Fantasy VII Remake’i demo, olin koheselt müüdud. Esmaselt kõnetas kõige rohkem üllitise mängitavus. Ma polnud päris pikka aega nii sujuva võitlusmehaanikaga teost mänginud kui seda oli seitsmenda osa uusversioon. Täismängu ilmudes ja seda läbides kogesin lisaks heale mängitavusele loomulikult ka tugevat narratiivi. Kui rääkida teostest, mis võiks olla just need, mille pärast endale Sony logoga konsool soetada, siis kindlasti oleks Final Fantasy 7 Remake üks nendest!

4. The Last of Us part 2

Tänavu väga vastakaid arvamusi tekitanud ning paljudes pettumust ja viha külvanud The Last of Us Part II on kindlasti üks parimaid teoseid, mida eelmise generatsiooni konsoolil kogesin. Võin paljude arvamusele vastu vaielda, ent nii narratiivselt kui tehniliselt on tegemist siiski ülima saavutusega, pigistades Playstation 4-st välja viimsegi elumahla. Mängijateni tuuakse visuaalselt kaunis seiklus postapokalüptilises Ameerikas, mis tekitas isegi minu tuimas isiksuses pahameelt, kurbust kui ka arusaama, miks loos asjad just nõnda juhtusid.

3. Tony Hawk’s Proskater 1+2 Remake

Võimalus uuesti oma kunagisi lemmikuid tänapäevases kuues nautida? Jah, palun! Kui THPS 1+2 väja kuulutati, sai sellest minu enim oodatud mäng üldse. Tegemist on lausa nii hea teosega, et soetasin selle nii arvutile kui ka PlayStation 4 peale ja tegin mõlemal platvormil teose 100% peale. Muidugi tuleb tunnistada, et konsooliversiooniga oli vägagi raske harjuda, sest põhikooli ajal sai virtuaalne profirulataja oldud arvutil ning Numpad-i ja noolte klahvikombinatsioonid olid lugematute tundide vältel lihasmällu pugenud. Tänaseks päevaks on jäänud vaid viimane katsumus ületada, milleks on THPS 1+2 ette võtta ka Xboxil.

2. Hyrule Warriors: Age of Calamity

Ausalt öeldes võtab antud teos mind sõnatuks. Ma ei oska kokku lugeda, mitmel korral Hyrule Warriors: Age of Calamity oma vaheklippidega mul kananahka tekitas, kuid see lugu oli lihtsalt nii hea. Kui soovida mõnusalt arulagedat nuppude tagumist ja pikka mänguaega, on antud teos ideaalne, millele oma aega kulutada.

1. Cloudpunk

Tegelikkuses plaanisin ma esialgu anda oma aastamängu tiitli Hyrule Warriorsile. Miks ma seda aga ei teinud on ehk totter põhjus, kuid teise koha tiitlit kandval teosel oli vägagi suur eelis tänu sellele, et mulle meeldivad Zelda seeria mängud ning üldjuhul tean, millist kvaliteeti sealt oodata. Cloudpunk seevastu oli minu jaoks tänavu aga igas mõttes vägagi suur üllataja. Kui Ragnar podcastis seda teost esmakordselt mainis, mõtlesin oma peas, et raudselt järjekordne „indie-rämps“, mis pigem pakub „ah, oli tore“ kogemuse.

Õnneks pidin enda eelarvamust üsna kiirelt ümber kohandama, kui mängule ise küüned taha sain ning avastasin end mitmete tundide järel jätkuvalt seda mängimas. Ilmselt pole mulle mitte kordagi niivõrd silma torganud see, kui igal kõrvaltegelasel, kes kogu loo vältel ette sattus, oli igaühel rääkida oma lugu. Üheks omanäolisemaks teguriks teose juures on ka selle väljanägemine, mis on saavutatud vokselgraafika näol, millega kantakse mängijale edasi lugu, mis sarnaneb „Bladerunnerile“ ja „The Fifth Elementile“.