ARVUSTUS: Twin Mirror

Kuigi Dontnodi stuudiot saab viimaste aastate jooksul seostada pigem positiivsete elamustega, leidub ka nende laudas musti lambaid. Tõenäoliselt üheks kõige tumedakarvalisemaks on nende verivärske seikluspõnevik Twin Mirror.

Tegemist on vastakaid emotsioone esile kutsuva elamusega, mis ühest küljest ei paku mängijale mitte midagi uut, samas aga hoiab mingi veidra jõuga enda küljes kinni. Põnevikuks maskeeritud seiklusmängus kehastub mängija Samiks – ajakirjanikuks, kes peale kahte pikka aastat naaseb enda väiksesse unisesse kodulinna. Põhjus tagasitulekuks on aga kõike muud kui rõõmus. Nimelt on vahepeal autoõnnetuses surma saanud tema kunagine parim sõber, kellega ta peale lahkumist kordagi sõna pole vahetanud.

Kohale jõudes rullub lahti aga näiliselt suur saladus. Sam ärkab matustele järgneval hommikul üles verise särgiga ning peab hakkama kaduma läinud mõttelõngakesi uuesti koguma. Esmalt tundub salapära intrigeeriv, ent mida sügavamale Sam sukeldub, seda enam paljastuvad narratiivi ülimalt klišeelised mõjutused. Selle tulemusena on loo lõpptulem juba kilomeetrite kauguselt ülimalt selge.

Müsteeriumite lahendamiseks sulgub Sam enda mõistusesse ning kasutab juhtlõngade visualiseerimiseks enda Mõistuse Paleed (Mind Palace). Kuigi Dontnod on varasemates intervjuudes väitnud, et soovis Twin Mirrori puhul eemalduda üleloomulikest elementidest, mis nende varasemates teostest esindatud olid (Life is Strange, Tell Me Why jt), siis Mõistuse Palee näikse vähemalt visuaalselt jätkavat sama raja tallamist. Isegi, kui tegemist on vaid Sami ettekujutustega, ei ole tegemist sõnumiga, mida mäng selgelt edasi suudaks anda. Vett ajab mudaseks ka asjaolu, et Sami saadab müstiline kuju, keda keegi teine ei näe ega kuule.

Nagu paljudele Prantsusmaa mängustuudio varasematele teostele omaseks saanud, saab ka Twin Mirroris dialoogi ja muude valikute abil narratiivi kulgu mõjutada. Siiski ei tundu need lõppu liialt palju mõjutavat ning muutused seisnevad pigem pisemates detailides või selles, kuivõrd kiiresti lahenduseni jõutakse. Ning olgem ausad – selleni jõutakse kärmelt. Teosel on pikkust vaid umbes kuue tunni jagu.

Visuaalselt näeb teos äärmiselt kena välja, seda vähemalt esmapilgul. Ilusa ja läikiva graafika all aga midagi enamat peidus pole ning näiteks animatsioonid (eelkõige puised näod) toovad kauniduse pilvedes hõljuvad mängurid kiirelt maa peale tagasi. Taaskord kergitab pead mure, mis painas Dontnodi ka esimese Life is Strange’i puhul.

Nimelt ei suudeta häälnäitlemist sajaprotsendiliselt sünkrooni viia, mis muudab terve elamuse kordades puisemaks kui see juba niigi on. Ka häälnäitlemine ise jätab soovida. Peategelaseks on valitud mees, kelle monotoonsus ning ükskõiksus jätab külmaks ning seetõttu on Sami tegelaskujule äärmiselt keeruline kaasa elada. Samuti ei torka pähe ühtegi meeldejäävat muusikalist momenti. Varasemate mängude puhul leidus aeg-ajalt stseene, mis tänu taustal kõlavale mõnusale indie-rokile ja -popile paremini ajusoppidesse talletusid.

Ja ometi on sellel mängul miski, mis mind selle juures hoidis. Leidsin end korduvalt paralleele tõmbamas David Cage’i fantastiline prügikastipõlengu Heavy Raini ja ka Fahrenheitiga. Mõlemad olid teosed, mis alustasid tugevalt, end mida aeg edasi, seda rohkem laiali lugu valgus ning ekraanile jõudvad sündmused tundusid jaburatena. Twin Mirror päris cageiliku tasemeni ei küündi, ent aeg-ajalt kumab kaasmaalase hing ka Dontnodi üllitises.

Twin Mirror, nagu nimigi pisut mõista annab, on kahe erineva maailma vahel lõksus. Ühel pool lehvitab suurepärane detektiivipõnevik, mis mängija viimase hetkeni tooliserval hoiab. Teisel küljel aga ripsutab tiiba „nii halb, et on hea“ kategooria raskekahurvägi. Kahjuks ei suuda Twin Mirror lõpuni välja ühte konkreetset valikut teha ning jääb kahe suuna vahel pendeldama.