fbpx

Cyberpunk 2077 on minu mitme aasta kõige oodatum videomäng. Esimesest õrritavast videoklipist alates sai antud mänguga seonduv muusika minu igapäevaseks saatjaks. Mida aeg edasi, seda rohkem ootused kasvasid. Lõpuks muutusid need aga nii suureks, et nende täitmine näis pea võimatu ülesandena.

Rohkem kui seitse aastat töös olnud suurteoses pettumine näis paratamatu. Seda kahel põhjusel: nii suur ja avatud maailmaga videomäng ei saa lihtsalt ilmudes olla vigadest täiesti vaba ning mängijad ootasid midagi enneolematut ja ideaalset. Siinkohal võib pikalt arutada, miks mitmed edasilükkamised polnud piisav, et mäng korda teha ning miks arendajad pidid taluma ületunde, kui sellest näiliselt mingit kasu ei olnud. Aga see pole praegu õige aeg ega koht.

Emamuljele kohaselt pean aga ära mainima, et enda paaritunnise mängukogemuse juures pidin kaks korda uuesti laadima salvestuspunkti, sest mängu lugu ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Samuti kohtasin paaril korral graafilisi möödapanekuid, mida ei oleks pidanud olema. Viimased liigituvad siiski pigem pisivigade alla, mille osas on väga lihtne mõlemad silmad kinni pigistada.

Oma esimesed tunnid veetsin mängu samal ajal striimides, mistõttu sai ekraani resolutsioon valitud 1920×1080, iseseisvalt mängides vaatab mulle helendavalt ekraanilt alati vastu laiekraani 3440×1440 resolutsioon. Viimane tundub ka Cyberpunki jaoks olema ideaalne kui mitte ainuõige. Ekraanil toimuv on lihtsalt nii kaunis, värviline ja stiilne. Mida rohkem seda korraga endasse ahmida, seda parem!

See on ka vast kõige olulisem punkt antud mängu puhul – Cyberpunk 2077 on see lahe paar aastat vanem sõber, kellel tundub väliselt olevat kõik paigas. Ta teab, mida ta elult tahab ning teda ei näi kõigutavat ükski kõrvaline arvamus. Ta on nii ääretult enesekindel, et see kandub üle ka kõigile neile, kes tema läheduses kasvõi hetkeks viibivad. Seda näitab ilmekalt pisidetail, et mängutegelast luues saab valida talle mõlema soo tunnused. Sellist asja saab lubada omale vaid kõige enesekindlam videomäng.

Cyberpunk 2077 võib esimese hooga tunduda veidi keeruline ning aeglase ülesehitusega. Selle ajendiks on ilmselt asjaolu, et iga mängija jõuaks värvilise maailmaga kohaneda. Kõik kõrvaltegelased, keda esimeste tundide jooksul tutvustatakse, omaksid justkui kindlat rada, aga mängija osalus selles kõiges jääb pigem tahaplaanile. Rollimängule omaselt on ka siin ääretult palju valikuid, kuidas oma tegelast mängu jooksul arendada. Kui mängija on korra The Witcher 3: Wild Hunti saatel oma aega veetnud ning seal avastanud patoloogilise kogumise häire, taaskogeb seda kindlasti siingi. Aga need omadused laienevad vist pea igale rollimängule ning Cyberpunk ei saa erandiks olla.

Minu senised kogemused üksikisikuvaates samasse žanrisse kuuluvate teostega jäävad pigem aastakümnete taha, kui sai oma õhtuid veedetud Deus Exi esimese osaga. Seetõttu tundub Cyberpunki surutud kaameranurk ning tegelase vaatenurkade liigutamine kohmakana. Ehk on lähitulevikus oodata ka kolmanda isiku vaate võimalust, seda vähemalt modifikatsioonide abiga.

Kui aga tahta oma kaua-tehtud-kaunikest tegelast imetleda, pakuvad arendajad selle jaoks fotolaadi. Mina näen end selles veel tunde veetmas, sest pakutud võimalused ületavad suure kaarega lihtsalt ühel ajahetkel mängus toimuva jäädvustamise. Jätan selle avastamise aga iga lugeja enda teha, sest fotograafia – nagu iga kunstistiil – ei tohiks omada ettekirjutatud reegleid.

Cyberpunk 2077 on samuti kui üks omaette kunstistiil. Kas aga ilusa pealispinna all peitub lisaks sügavam mõte? On seda üldse alati vaja? Ehk piisab teadmisest, et nii enesekindlat mängusõpra omades muutume ka meie ise veidi lahedamateks.